Rohepöörde ja looduskaitse vahel ei tundu mingit seost olevat ning see Maa, mida nüüd kliimavõitlusega päästetakse, hakkab tulevikus ilmselt veelgi rohkem tööstusmaastiku moodi välja nägema.
Kui vaadata projektipilte kõrgeid tuulikuid täis merealast Eesti läänerannikul või juba olemasolevaid ja üle metsade kõrguvaid tuuleparke, siis loodushoiust küll rääkida ei saa. Pluss veel suured alad, mis on päikesepaneele täis laotud – võib ehk rohepöörane olla, aga mitte looduslik.
Lisaks kulub nende tuulikute ja paneelide, samuti akude ja muude salvestussüsteemide peale tohutul hulgal haruldasi metalle, elementide tootmisprotsessid pole kuidagi keskkonnasõbralikud ning nende utiliseerimine on väga kulukas.
Selleks, et vajaminevaid metalle saada, tuleb avada üha uusi kaevandusi, mida tehakse aktiivselt kogu Skandinaavias ja mujal maailmas. Ka Eestis kavatsetakse hakata uurima fosforiidivarusid, kust saavat ammutada ka kõnealuseid muldmetalle.
Tuleviku Eesti võib seega olla täis tuuleparke, päikesepaneele ja kaevandusi, mis küll Maad kuidagi ei päästa, küll aga muudavad meie loodusmaastiku tööstusmaastikuks. Seda ei kannata välja ka elusloodus, kui linnuparved peavad rändeteedel tuulikulabade vahel manööverdama – need rajatised asuvadki enamasti kevadistel ja sügisestel rändemarsruutidel.
Lisaks tõmbab Eesti loodusesse sügava haava ka edasiehitatav Rail Baltic. Kliimavõitlus ja rohepööre sellisel kujul on absurd, mis ei päästa kedagi, ka Maad mitte, loodus aga kannatab kohe kindlasti.
Uued Uudised