Uus valitsus on kliimahüsteeriline ja juba näitavad ka kohtuotsused, et mingit halastust kellelegi ei tule. Kohus on vastuseks kaluritele toonud ettekäändeks Ukraina sõja, Maa päästmise ja euronõuded.
Tallinna halduskohus jättis sel nädalal rahuldamata kuue kalapüügifirma kaebuse Eesti mereala planeeringule.
AS Hiiu Kalur, OÜ Kaabeltau, OÜ Monistico, OÜ Morobell, AS Krapesk ja Kalalaev Kotkas OÜ vaidlustasid halduskohtus mereplaneeringu osas, millega määrati tuuleenergeetika arendamiseks sobivateks arendusaladeks reservaladena ajalooliselt intensiivsed traalpüügialad. Kalapüügiettevõtjad taotlesid kohtult valitsuse eelmise aasta 12. mai korralduse nr 146 osalist tühistamist.
Valitsus kehtestas selle korraldusega mereala planeeringu, samuti majandusvööndi teemaplaneeringu. Selle teemaplaneeringuga täpsustatakse valitsuse 2012. aasta 30. augusti korraldusega nr 368 kehtestatud üleriigilist planeeringut “Eesti 2030+”.
Mereplaneeringuga leitud kaks tuuleparkide arendusala kattuvad traalpüügialadega 38 protsendi ulatuses – Saare-Liivi lahel kattub traalpüügialaga 92 protsendi ulatuses, Sõrve alal 17 protsendi ulatuses. Tuuleparkide vahel kala püüda aga ei saa.
Mereplaneeringu seletuskirja kohaselt määratakse ajalooliselt intensiivsema traalpüügi aladega kattuvad tuuleenergeetika arendamiseks sobivad alad reservaladeks, millele saaks tuulikute rajamist planeerida juhul, kui neid mujale rajada ei saa, 2027. aastast.
Kalapüügiettevõtjad ei vaidlusta seda, et taastuvenergia arendamine on adekvaatne riiklik eesmärk. Samas ei tähenda see nende hinnangul seda, et õigusriigis puuduksid muud väärtused ja adekvaatsed eesmärgid. Kalapüügiettevõtted märgivad, et sarnaselt taastuvenergeetikale on kalandusel oluline roll Eesti riiklikus julgeolekus ja majanduse konkurentsivõimes.
“Eesti 2030+” menetluses selgus, et Eestis on meretuuleparke võimalik rajada vaid läänepoolsesse rannikumerre. Mereplaneeringus selgitati, et Eesti mereala tuleb kasutada taastuvenergeetika tootmiseks. Selle järgi on lähiajal suunaks eelkõige tuuleenergeetika arendamine.
Pikemas perspektiivis on selgitatud, et otstarbekas on kogu Eesti merealal kaaluda laiemaid võimalusi taastuvenergeetika tootmiseks, näiteks vesiniku-, päikese- ja laineenergia. Lisaks on öeldud, et planeeringu koostamise vajadus taastuvenergeetika laiemateks tootmisvõimalusteks otsustatakse lähtuvalt konkreetsel ajahetkel kehtivast õigusruumist. Tuulikuid ei saa aga rajada rannikule lähemale kui 11,1 kilomeetrit.
Kohus märkis, et suure mõjualaga planeeringu kehtestamine on olemuselt alati kompromiss erinevate huvide vahel. Kalapüügiettevõtete huvi jätkata Saare-Liivi ja Sõrve aladel kalapüügiga on kohtu hinnangul legaalne huvi. Kohtu hinnangul on aga vastustaja mereplaneeringus adekvaatselt põhjendanud, miks teatud tingimuste kokkulangemisel peaks see huvi taanduma ülekaalukama huvi ees tagada Eesti energiaga varustatus ja veel enam, taastuvenergiaga varustatus selliselt, et fossiilsetest kütustest energiallikatena järk-järgult loobutakse.
Kohus leidis, et vastustaja on selgitanud, et Eesti varustamine siseriiklikult toodetava energiaga on kõrgendatud avalik huvi ja seda eriti peale Venemaa agressiooni Ukrainasse. Kohus märkis, et mereplaneering on kehtestatud mullu 12. mai ehk juba peale Ukraina sõja algust, seega suurenes vajadus teiste riikide energiatootmisest sõltumatuse järele oluliselt mereplaneeringu menetluse kestel.
“Selline avalik huvi on kitsamas mõttes Eesti, kuid laiemas mõttes Euroopa Liidu huvi. Peale selle on kliimaeesmärkide saavutamiseks oluline toota taastuvat energiat ja loobuda fossiilsete kütuste põhjal energia tootmisest. Ka see on prioriteetne avalik huvi, mis ei ole mitte ainult Eesti, vaid Euroopa Liidu ja laiemas mõttes kogu meie planeedi elanikkonna huvi,” märkis kohus.
Kuna valitsus oli kohtu hinnangul piisavalt põhjendanud, kuidas tuulealad valiti, ei leidnud kohus nendes asjaoludes rikkumisi ja luges mereplaneeringu õiguspäraseks. Kohtu hinnangul olid vastustaja kaalutlused kantud selgelt äratuntavast kõrgendatud avalikust huvist tagada energiajulgeolek ja taastuvenergiale üleminek ning seepärast jäi kaebus rahuldamata.
Halduskohtu otsuse saab vaidlustada Tallinna ringkonnakohtus hiljemalt 5. mail.
Energiamajanduse korraldamise seaduse § 321 lõike 1 kohaselt peab aastaks 2030 moodustama taastuvenergia vähemalt 65 protsenti riigisisesest energia summaarsest lõpptarbimisest ja elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest peab taastuvenergia moodustama selleks ajaks vähemalt 100 protsenti, soojuse summaarsest lõpptarbimisest vähemalt 63 protsenti.
Seadusemuudatus põhineb Euroopa Liidu poolt Ukraina sõja järgselt energiaga varustatuse tagamiseks ja puhtama energia kasutamiseks vastu võetud RePowerEU plaanil, mille eesmärk on energiajulgeolekuks Euroopa Liidus kiirelt suurendada taastuvenergia tootmist. (BNS)