10.04.2019
Roland Tõnisson.
Teoloog, literaat ja rahvusvaheliste suhete magister Roland Tõnisson tõdeb, et Karl Vaino pagendati küll Eestist minema, aga tema vaim elab peavoolumeedias ja –poliitikas edasi.
“Solženitsõn kirjeldab oma kuulsas teoses „GULAG’i arhipelaag“ ühte ülekuulamist. Kinni võetud kodanik on väga kahtlane element. Valvsad naabrid on ette kandnud, et tema korteris käivad mingid imelikud koosolemised. „Millega te tegelete? Räägite millestki kogu aeg! Vaidlete! Isegi ei joo viina! Mis mõttega te koos käite?“
Uurija küsimused on täiesti mõistetavad – tegemist on tõesti kahtlase elemendiga, kellel on veel tahtmist ja võimet arutleda, seada kahtluse alla seda, mis riigis toimub. Selliseid inimesi ei ole vaja ühelgi režiimil, mis näeb oma rolli mingi territooriumi ja inimkoosluse valitsemises ja ekspluateerimises, mitte teenimises.
Poliitilisi režiime on erineva „raskusastmega“. Nõukogude korra vastaseid hukati, suretati välja või siis kuulutati hullumeelseteks. Selliste jaoks olid olemas eraldi osakonnad väga paljudes NSVL psühhiaatriahaiglates.
Kindlasti kuulus kellegi mahatallamise juurde ka mustamine „ajakirjanduses“. Näiteks võib tuua NSVL Kirjanike Liidu almanahhe, kus kogu sisu koosneb „tõeliste nõukogude inimeste pahameelest“ tingitud kirjutistest ühe või teise kirjaniku suhtes, kes on kaldunud kõrvale üldisest liinist. NSVL Kirjanike Liidu liikmed nõuavad kolleegide „lõugade kinnilöömist“, mahalaskmist, „tõbiste marukoerte likvideerimist“ jne. See oli loomulik, sest Nõukogude Liidu kultuuritootjad elatusid riiklikest honoraridest, palkadest, soodustustest. Ilmaasjata ei räägitud ka sõjaeelses Liidus, et riik elab pidevalt võideldes mitmetel rinnetel – tööstusrinne, põllumajandusrinne, kultuuririnne jne jne.
Selle võitluse ühe ideoloogi, Nõukogude peaprokuröri Andrei Võšinski (1935–1939) kohta ütleb eestikeelne Vikipeedia järgnevat: „Paremtrotskistide protsessi“ süüdistuskokkuvõttes sõnas ta:
„Kogu meie rahvas, väikesest vanani, ootab ja nõuab ühte: reeturid ja spioonid, kes müüsid vaenlasele maha meie kodumaa, lasta maha nagu roojased koerad. Nõuab meie rahvas üht: litsuge laiaks neetud kõnts! Möödub aeg. Vihatud reeturite hauad kasvavad täis umbrohtu ja karuohakat, kaetuna ausate nõukogude inimeste, kogu nõukogude rahva igavese põlgusega. Aga meie kohal, meie õnneliku maa kohal, endiselt eredalt ja rõõmsalt särab oma heledate kiirtega meie päike. Meie, me rahvas, astume endist viisi mööda mineviku viimasest mustusest ja ilgusest puhastatud teed meie armastatud juhi ja õpetaja – suure Stalini – juhtimisel edasi ja edasi kommunismi suunas!“
Võšinski „talendist“ oli kõrgel arvamusel Adolf Hitler. „See on meie Võšinski,“ ütles ta Roland Freisleri kohta.
Roland Freisler, Rahvakohtu president, mõistis kohut vandenõulaste üle, kes üritasid 1944. aasta 20. juulil kõrvaldada Führerit. Kindralfeldmarssal Erwin von Witzlebenit mõnitas Freisler erilise mõnuga. Süüdistatav esines kohtus ilma hambaproteesideta, vöörihmata, ilmselt laiu pükse pidi ta kahe käega üleval hoidma. Nii anti kohtualusele tahtlikult naeruväärne ilme. „Mida sa puterdad?“ katkestas kohtualuse sõnavõtte Freisler. „Mida sa kohmitsed seal oma pükstega, sa räpane vanamees?“ mõnitas „rahvakohtunik“ süüdistatavat.
Kremli „Pravda“ ehk „Tõde“ ja Berliini „Völkische Beobachter“ ehk „Rahvalik vaatleja“ olid ilmselgelt kallutatud ja erapoolikud, kuigi mõlemad deklareerisid end olevat tõe ja rahva tahte väljendajad. Eesti ajakirjandusmaastikul toimuv meenutab „Pravda“, „Völkische Beobachteri“, Võšinski ja Freisleri mängumaa pisikest, ent sama räpast koopiat. Meile ei meeldiks mõte sellest, et Karl Vainost oleks saanud Eesti Vabariigi president.
Ometigi oleme harjunud sellega, et kompartei funktsionäär Ansip, miilitsakoerte kasutamise apologeet, on olnud meie peaminister. Siim Kallas on siiani Eesti Vabariigi territooriumil arvaja ning poliitiline juhtfiguur. Mart Kadastik, nõukogudeaegne ideoloogiatöötaja, Solženitsõni kritiseerija ja dissidentide Pareki, Pesti ja Ahoneni represseerimisele kaasaaitaja, mõjutab siiani Eesti meediamaastikku. Siis tõesti – miks oli vaja pagendada Karl Vainot, kui nii palju jäi muutmata?
Kritiseerida on aga hoopiski võetud EKRE häälekandjat „Uusi Uudiseid“ ja SAPTK väljaannet „Objektiiv“, mille puhul on selge nii nende maailmavaade kui eesmärgid. Nende eksisteerimise põhjust tuleb otsida meie ajastu „pravdade“ ja „beobachterite“ olemasolus.
Nendega võitlemiseks kasutavad tänapäevaste „arvamus- ja jutusaadete“ läbiviijad freiserlikke ja võšinskilikke võtteid – inimene nende vastas on süüdi juba eos, tema ülesanne on olla patuoinas, kelle peal end välja elada.
See kõik sünnib, sest režiim käriseb. Ükski režiim ei tohi unustada, et alati leiduvad dissidendid, keda võib likvideerida, ent kelle elutöö ei kustu kunagi, erinevalt saamapoliitikute ajutistest tähelendudest.
Ükski režiim ei suuda murda kunstnikku, heliloojat, kirjanikku, poeeti, isegi tema keha tappes. Järgmise aasta 9. aprillil möödub 95 aastat kuulsa skulptori Ernst Neizvestnõi sünnist, kes pagendati NSVL-st Ühendriikidesse. Veidi enne emigratsiooni püüdis tema ema veenda poega: „Tee kas või üks kord mõni soniga Lenin, pärast aga töötad, nagu ise soovid! Mis see sulle maksab!?“ Skulptor vastas: „Ema! Mis maksab sulle saata Ljusja (skulptori õde) vaksalisse prostituudiks? Las tuleb kuu aja pärast tagasi, peseb end puhtaks ja hakkab jälle heaks tüdrukuks.“
Nii on lood ka meie ajaga. Alati on võimalik laulda selle režiimi laulu, mis muusika kinni maksab, või millest oleneb kultuurivõitleja sissetulek. Kui režiim tunneb end ohustatuna ja tõstab hädakiunu, antakse ülesanded ka oma „kultuuririnde“ võitlejatele. Nii nad nõuavadki isemõtlejate mahasurumist, teisitiarvajaid häbimärgistades ja mõnitades.
Sisuliselt on Eesti Vabariigist saanud üks suur Klooga rand, kus iga päev tekitatakse valemeediat oponentide mustamiseks. Sisuliselt oleme üks suur vaksal, kus millegipärast paljud on hakanud prostituutideks, ega tunne seejuures isegi mitte häbi. „Uutel Uudistel“ ja „Objektiivil“ ei olegi selles olukorras teha muud, kui edastada toimuvast ilustamata teateid.