21.11.2018
Roland Tõnisson Objektiivi konverentsil 2016
Teoloog, literaat ja rahvusvaheliste suhete magister Roland Tõnisson arutleb selle üle, et võimukandjad pole midagi õppinud – sellised, nagu nad olid nõukaajal, on nad ka tänases Eestis.
“Olen end leidnud viimastel aegadel äärmiselt kummalisest olukorrast – selgub, et nii kahjulikku inimest kui mina, ei ole Eestimaa pinnal elanud aegade algusest saati. Mõneti lohutab mind asjaolu, et ma ei ole üksi, vaid minu- õigemini meiesuguseid, on Eesti palju. Ja nagu on näha – liigagi palju.
Lapsena leidsin end ükskord ebamugavas situatsioonis oma sünnipäeval. Põhikoolis on vist siiani kombeks klassikaaslastele kompusid jagada. Seda tegin minagi. Klassijuhataja, kommunistlik noor aastast 1940, keerutas näpu vahel kommi ja esitas küsimuse: „Heakene küll. Sul on täna sünnipäev. Aga kas sa tead, mis päev täna veel on?“ Noore ajaloohuvilisena teadsin ma täpselt, et 22. septembril taasvallutas punavägi Tallinna. Kalendris oli see ju ilusti punasega kirjas. Ainult teiste sõnadega.
Jäin oma vastusega veidi viivitama, sest ei teadnud, kuidas seda täpselt sõnastada ja tekkinud pausi kasutas ära klassijuhataja, nagu öeldud – kommunistlik noor alates suvest, mil Eestis likvideeriti omariiklus: „Ära kunagi unusta, et täna on see päev, mil nõukogude väed vabastasid Tallinna fašistlikest vallutajatest ja vabastasid meie pealinna.“ Ta oli seda vist saanud oma elu jooksul mitu korda öelda, sest jutt tuli tal välja väga kenasti. „Ära unusta, et see on palju tähtsam kui kõik muu, sest siin on küsimus inimkonna õnnes.“ Nii ütles ta ja pistis kompu suhu, magusamõnus huuli muigutades.
Tundsin end korraga kuidagi süüdi, sest minu jaoks oli oluline ka see, et mul oli sünnipäev. Klassikaaslaste rõõm oli mulle olulisem, nagu selgus, kui punasega märgitud päev kalendris. Klassijuhataja aga kasutas momenti ja pidas meile kõigile pisikese manitsuskõne sellest, kuidas meie armastame magusat, ent ei oska piisavalt tänada kommunistlikku parteid selle eest. Ise samal ajal mokki lakkudes. Nagu selgus, olime kõik ebateadlikud elemendid. Toona kasutati seda väljendit indiviidi kohta, kes ei näidanud üles piisavat entusiasmi kommunismiehitamise raskel tööpõllul.
Lugedes praegusi ajalehti, kuulates tänaseid intervjuusid selgub, et ma pean end taas süüdi tundma, kuna ma ei mõista olla piisavalt tänulik Euroopa Liidule ja selle juhtidele, kes on toonud õnne meie õuele ja kes teavad minust ja meist kõigist paremini, mida me vajame täielikuks õnneks. Laias laastus oleks selleks vaja täielikku kuuletumist ja käimist juhtnööre mööda: lahtiütlemist oma maast, rahvast, keelest ja pärandist.
Minu küsimus on aga järgmine – miks peaksin ma hülgama oma rahva, kelle keskele olen sündinud? Keeldun end süüdi tundmast ka selles, et räägin eesti keelt. Ei tunne end süüdi selles, et minu arvates ei pea Eestit asustama 7 miljoni migranti, kes teeksid Tallinnale, kus sündinud olen ja kogu Eestile sama, mida on teinud moslemid Pariisile ja Prantsusmaale, Berliinile ja Saksamaale, Stockholmile ja Rootsile. Seda hävingut, mida valmistatakse ette Soomes – kus leitakse, et politseijõududes peaks olema rohkem migrante, kas või kesise või olematu keeleoskusega.
Eesti ei pea olema nagu Rootsi, kus vorbitakse kiirkursustel umbkeelseid pedagooge samasuguste umbkeelsete „õppurite“ jaoks. Eestist ei pea saama soomelaadne või saksamaalik riik, kus politseinikud on kaitsetud oma riigi tänavatel poliitikute selgrootuse tõttu. Eestist ei tohi saada maa, kus meedikud sõidavad väljakutsetele kuulivestides.
Ma ei tunne end süüdi kui leian, et riigi president, peamine minister ja kogu valitsus peavad teenima rahvast, kellelt nad on saanud mandaadi. Ja kui 90% rahvast on vastu valitsuse tegevusele, siis tuleb valitsusel alluda rahva tahtele, mitte sellest teerulliga üle sõita.
Ma ei tunne end süüdi kui arvan, et Eesti Vabariigi esindajate asi ei ole käia lakkumas taldu Bilderbergi koosolekul või Euroopa Liidu võimukoridorides. Ma ei tunne end süüdi, kui keegi nimetab seda minu poolt väljaöeldut hüsteeriaks, sest veepaisu purunemine algab ühest pisikesest mõrast, mida ei panda tähelegi.
Nii käibki valitsus meie kommikoti kallal, kuhu oleme oma tööga maiust kogunud, õgib seda mõlema suupoolega ja süüdistab meid samal ajal väheses teadlikkuses maailmas toimuvast. Tuttav tunne. Sellel algkoolis veedetud päeval võttis keegi meie seast vahetunnis korraks üles ka klassijuhataja sõnavõtu. Üks meie hulgast, kellest hiljem sai tehnikaalal „einstein“, rehmas käega: „Ah! Mutt muliseb sellepärast, et ta on kommunist ja peab niiviisi rääkima. Ega ta nii loll olla ei või. Ju tahab õppealajuhatajaks saada. Siis saab rohkem palka.“
Kelleks Jüri, Kersti, Jevgeni ja teised „globalistid kes-teab-mis-aastast“ tahavad saada? Küll me varsti teada saame, mille nimel nad pingutavad.”