Kui me räägime võrdõiguslikkusest, siis kas on meil üldse mõtet tähistada ka eraldi naistepäeva? küsib kirjanik Roland Tõnisson.
Kohtasin kunagi 8.märtsil lillepoes kolleegi, kes jälgis järjekorras seistes murelikult roosiämbrit, kus lillekesi üha vähemaks jäi.
„Viid naisele lille?“ küsisin.
„Jaa…“ vaatas ta mulle otsa koaalalike, hirmunud silmadega. „Enam ma seda viga ei tee, et sellisel päeval tühjade kätega koju lähen.“ Võis aru saada, et neist lilledest võib sõltuda palju.
Õnneks jõudis peagi ka tema järjekord ning poest väljudes soovisin talle ilusat õhtut kodus. Nägin kolleegi järgmisel päeval linna peal koos abikaasaga, käest kenasti kinni hoidmas, näod õhetamas ja nautimas kevadist päikest. Pilgutasime kolleegiga üksteisele vandeseltslaslikult silma ja mul oli nende üle, tegelikult, väga hea meel.
Keegi võib nüüd öelda, et selline stereotüüpiline arusaam meeste ja naiste suhetest on naisi alandav ja arhailine rudiment, mis ei kuulu 21. sajandisse ja rõõmustada ei ole millegi üle. „21. sajand“ – see on mantra, mida meiegi feministid kasutavad juhul kui argumentidest jääb vajaka. „21. sajand“… mida ta siis meie jaoks tähendab? Kui me räägime võrdõiguslikkusest, siis kas on meil üldse mõtet tähistada ka eraldi naistepäeva? Seda enam, et tegemist on kommunist Clara Zetkini väljamõeldud pidupäevaga New Yorgi naiskangrute mälestuspäevana.
On paraku tõsi, et mehed ei või mõista täielikult naiseks olemist. Oleme tõesti eri planeetidelt, sest nii on juba loodud ja võib aru saada seriaali „Wremja“ kangelase Nisu Uno ahastavast karjatusest: „Zorro! Sinust on saanud eit!“, kui ta hoomab, mismoodi naabrimees on täielikult sisse elanud leidlapse Haista Gängi eest hoolitsemisse sellise üleliigse innuga, mida võib ahviarmastuseks nimetada.
Kui keegi ei ole „Wremjat“ näinud ja eelnev lõik jääb talle mõistetamatuks, siis olgu öeldud, et on kaks äärmust, mida nii mehed kui naised peavad elus vältima – need on äärmuslik keskendumine oma soorollile või selle äärmuslik eitamine. Inimhingele on ühteviisi muserdav nii naiste ekspluateerimine seksiobjektidena reklaami- ja pornotööstuses, nüri macholikkus ja meeste arvel parasiteeriv tibindus, kui mehe-naise rolle kahtluse alla seadvad ideoloogiad. Kunagisest vajadusest kergendada tööinimeste koormat (mitte üksi naiste, vaid ka meeste osas), on tänaseks välja kasvanud feminism selle erinevate vormidega – anarhofeminism, ökofeminism, feministlik teoloogia ja muud pseudoteadused, mille koht ei ole ülikoolides vaid parimal juhul loitsukeldrites. Kindlasti on nendel ideoloogidel olnud põhjust vastanduda senikestnule, sest mitte miski, mis on seotud inimestega, ei või olla täiuslik. Ometigi hakkavad ideoloogiad aja möödudes elama oma elu, seda enam kui nendesse segatakse ka demagoogia. Ja feminismi puhul on demagoogiast saanud ideoloogia põhikomponent.
Patriarhaalsus on kindlasti see, mida feminism taunib. Patriarhaalsuses nähakse naisi represseerivaid suhteid perekonnas ja ühiskonnas. Loomulikult on see äärmiselt lihtsustatud ja mustvalge käsitlus nii inimesest kui kultuuriloost. Kahe silma vahele jäetakse ka sellise kena traditsiooni kui abielusõrmuste vahetamine laulatusel, päritolu. Tegemist on anglosaksi kultuuris loomuliku tavaga, mis ulatub juba väga muistsetesse aegadesse.
Kui mees ja naine abiellusid, pani mees oma naisele sõrme koopia sõrmusest, mis temal juba olemas oli. See oli pitsatsõrmus ja tähendas seda, et nüüdsest oli naisel õigus valitseda nende ühist majapidamist võrdselt mehega ka siis kui peremees ära oli. Ei olnud vahet, kes vajutab pitseri dokumendile. Sealt ka kaasavara traditsioon – naine pidi tooma omalt poolt panuse ühisesse majandusüksusesse. Tänapäeva Ühendriikides oli patriarhaalne elukorraldus näha veel 1960. aastatel, mil tööl käiv ameerika mees suutis toita oma pere, maksta kinni nii maja kui auto ja naine võis olla kodusena hea saak kaubareisijatele, kes kodust kodusse käies koduperenaistele oma kaupa müüsid ajal, mil mees tööl oli.
Ka tänapäeval toimivad normaalsed peresuhted võrdsetel alustel – otsuseid tehakse koos ning, nagu näiteks näitavad automüüjate uuringud, on ka lastel võimalus kaasa rääkida, millise auto pere soetab. Ebanormaalsetes peresuhetes domineerib mees naise üle vägivaldsuseni. Või siis ka naine mehe üle ja peab ütlema, et mentaalses vägivallas ei jää naised sugugi meestele alla. Vastupidigi. „Mehed on nii nõrgad,“ ütles kunagi üks daam, kelle kaks meest olid end üles poonud ja kes nüüd kahe maja omanikuna pidas oma elu igati kordaläinuks. Lapsi tal ka ei olnud, kellega oma saavutusi jagada, sest ta oli iseseisev ja tugev naine, ega tahtnud piirata oma vabadusi emotsionaalse sõltuvusega teistest inimestest.
Vabadus – see on tänapäeva inimese meelismantra, millega rõivastatakse ka kõige veidramad nõudmised, mis suubuvad lõpuks absurdsuseni. Vabadus meestest ja lastest ja kohustustest. Õigus oma keha üle ja otsustada ise, mis sellega teha. „Me ei ole sünnitusmasinad!“ skandeerivad feministid ja enamus nendest ei ole isegi kunagi sünnitanud. Täiesti mõistusevastane on ka loodushoidlik lastetuse ideoloogia. Väidetavalt ollakse mures planeedi tuleviku üle, ent tegelikkuses, kui natuke kraapida feministi, või ka patsifisti, kes mõlemad väidavad ent muretsevat inimkonna pärast, siis tuleb ilusa pinna alt peagi vastu äärmuslik egoism ja soov elada vaid iseendale.
Feminism otsib enda olemasolule õigustust, sest ta toidab iseennast. Ta teeb seda lärmakalt ja nahaalselt nagu FEMEN. Sarnaselt nendele poolpaljastele olevustele ei suuda ka tänapäeva feminism näha inimest ja tema rolli maailmas seksuaalsusest sügavamalt. Kapriisse lapse kombel, kes ei suudagi aduda loodud maailma kaunist sügavust ja jumalikku dimensiooni, nõuab ta endale parimaid maisustusi kausist ja õigust saada neid enne teisi. Feministi maailm piirdub tema emotsioonidega ja õigusele mitte arvestada teistsuguse arvamusega. Kui lapsikult kapriisne ja enesekeskne on feminism, saime näha hiljuti väitlussaates kus Riigikogu naissotsid ei suutnudki korralikult selgitada „what women want?“ ehk „mida naised tahavad?“. Pealegi on feministidest äärmiselt nahaalne kõnelda kõigi naiste nimel. Samamoodi on ebadžentelmenlik kommunistide poolt rääkida kõigi proletaarlaset nimel. Aga kommudelt ei peagi härrasmehelikkust või daamilikkust ootama, sest neil on palju tegemist iseenda olemasolu õigustusega sellisel tasemel, nagu nad suudavad.
Põlissoomlaste hiljutine presidendikandidaat Laura Huhtasaari kirjutab oma naistepäevale ajastatud blogis sellest, mis on teda distantseerinud feminismist. „Kas võin otsustada raamatu sisu üle tema kaane järgi?“ küsib ta, ja vastab ise: „Jah. Võin küll.“ Sest küsimus on sellises, kahjuks nii tavapäraseks saanud žanris kui „feministlik kirjandus“. Kaks tegelast on kirjutanud teksti, mille nad on pealkirjastanud järgmiselt: „Minu tussu laamendab. Naiste vastu suunatud seksuaalne võimukasutus“. Kaanel on ka märksõna „metoo“. Täidetud on kõik tingimused, mida tänapäeval on vaja selleks, et Soome kirjandusmaailmas ei jääks töö tähelepanuta ja aplausita.
„Feministid on loonud monstrumi, mida enam keegi ei suuda talitseda. Enne oli normaalne olla naine erineval moel, tänapäeval mõeldakse välja uusi sugusid. Varem seisis feminism naiste õiguste eest, nüüd on see püstitanud barrikaadid ja selle viha on suunatud valge kristlasest mehe vastu. Feminism halvustab kristlikku kultuuri, ent islami osas on ta täiesti vait… Feministid viivad meid marsisammul maailma, kus ei ole sõnavabadust… ära kasuta vale sõna inimesest kõnelemisel… esimesel korral trahv ja siis trellide taha?“
Feminism on inimvaenulik ideoloogia ja seda ei ole vaja hakata üle kordama. Tänasel päeval soovin aga feministidelegi head naistepäeva ja soovitan – kui te tahate võidelda head võitlust, minge no-go-tsoonidesse, võtke kinni naisi ja lapsi peksva moslemi habemest ja öelge talle lihtsalt: „Nii ei ole hea teha.“ Aga te ei tee ju seda, sest te ei julge. Turvaline on vigiseda nende kallal, kes on olnud juba aastakümneid homoseksuaalide, pedofiilide ja naisliberaalide ideoloogilise töötlemise väljas. Lääne ühiskond on teie mänguväljak. Te olete kehtestanud meie ühises kodus, ühises ühiskonnas oma uued reeglid ja tahate neid ka uutele tulijatele peale suruda. Te mängite selle ühiskonna omanikke. Teil ei ole aga selleks õigust, kui te ei anna sellele ühiskonnale uut elu, ei kasvata, ega hoolitse selle eest oma pisikest, tillukest „mina“ alla surudes. Te ei või muuta omast tahtest Elu reegleid, nagu sipelgas, kes ronis mättale ja hüüdis Päikese poole: „Hei sina, tulekera, ma pissin su surnuks (Jüri Arraku tsitaat, kui ma ei eksi)!“ Te võite ju sellel mättal hüpelda, ent kui Päike kustub ja pöörab oma pale teie pealt, siis hakkab teil, pehmelt öeldes, väga külm.
Meile on antud Elu selle edasiandmiseks. Olla naine ja ema on üllas ning väga raske ülesanne siin maailmas. Minu kummardus ja lugupidamine teile, kes olete selle ülesande kanda võtnud ja annate selle edasi meie tütardele.