Liiga paljud inimesed soovivad osavõtmatult jääda märkamatuks, lootes, et võivad nii säilitada oma harjumuspärase eluviisi. Kas oleme valmis taanduma ka jõhkra sissetungi ees? küsib kirjanik Roland Tõnisson.
Peale Teist maailmasõda kirjutas keegi teksti, mis puudutas genotsiidi Euroopas ja inimeste vaikimist, mis võimaldab tulla võimule neil, kelle võimujanu on tingitud egoistlikest ajenditest, mitte soovist teenida tõeliselt ühiskonda. Soomes Turku linnas asuv juudikogukond on selle nüüd meelde tuletanud ja levitanud sotsiaalmeedias modifitseeritud moel, sest kogu Euroopas on seoses moslemite invasiooniga täheldatav ka märgatav antisemitismi tõus. Rootsi ja Prantsuse juudid lahkuvad oma asukohamaalt, sest mõtlevad oma laste tulevikule. Sakslased lahkuvad oma kodumaalt. Minu küsimus on aga järgnev – kas selleks, et tagada oma perele ja iseendale turvaline keskkond, peab tingimata häbiväärselt taanduma?
Võtsin endale vabaduse seda teksti veelgi täiendada ja küsin healt lugejalt: „Kas ka meie osa on taanduda jõhkra sissetungi ees? Mida olen mina, sina, meie teinud selleks, et meie järeltulijad ei peaks ükskord häbi pärast silmi maas hoidma ja laskma ennast alandada võõrvõimul? Mida sina, mina, meie teeme selle jaoks, et võõrvõimu sulastele koht kätte näidata?“
Või tunned sa iseenda ära sellest tekstist, mida nüüd loed?
• Kui nad viisid meid Euroopa Liitu, ei teinud ma midagi, sest poliitikutel oli õigus see otsus vastu võtta ja nad lollitasid meid ära. Enam ei ole teha midagi.
• Kui nad võtsid meie oma raha, ei teinud ma midagi, sest otsus oli selles asjas juba varem vastu võetud.
• Kui nad võtsid meilt sõnavabaduse, ei teinud ma midagi, sest mul ei ole niigi midagi öelda.
• Kui nad hakkasid haridusministeeriumi initsiatiivil mõjutama laste mõtlemist perverssemaks, ei teinud ma midagi, sest maailm on tõepoolest kirevamana palju inimlikum.
• Kui nad sundisid meid koos nendega kummardama mujalt peale sunnitud maailmavaadet, ei teinud ma midagi, sest küllap oligi meie mõttemaailm natuke liiga kitsarinnaline.
• Kui nad kiusasid taga teisitimõtlejaid, ei teinud ma midagi, sest minul ei ole valesid mõtteid.
• Kui nad võtsid meilt õiguse privaatsusele, ei teinud ma midagi, sest mul ei ole midagi varjata.
• Kui nad võtsid meilt vaba interneti, ei teinud ma midagi, sest ega ka telekanalid ja ajakirjandus ole vabad.
• Kui nad sundisid meid paigaldama autodesse GPS seadmed, ei teinud ma midagi, sest minu asukoha saab niigi välja selgitada.
• Kui nad sundisid meid paigaldama naha alla kiipe, ei teinud ma midagi, sest ma ju tahtsin turvalisemat ühiskonda ja mugavamat elustiili.
• Kui nad varastasid ära meie pensionisambad ja lõpetasid riikliku tervishoiusüsteemi, ei teinud ma midagi, sest mujal tehti samamoodi.
• Kui nad võtsid mul võimaluse elatist teenida, ei teinud ma midagi, sest elus on olulisimaidki asju kui raha.
• Kui nad mädandasid ära justiitsasutused ja politsei, ei teinud ma midagi, sest mul ei ole nendega kunagi tegemist olnud.
• Kui nad hävitasid riigikaitse, ei teinud ma midagi, sest mina olin juba oma aja ära teeninud.
• Kui nad konfiskeerisid inimeste relvad, ei teinud ma midagi, sest minul ei ole kunagi relva olnud.
• Kui nad kuulutasid välja öise liikumiskeelu, ei teinud ma midagi, sest ma ei käi niigi öösiti väljas.
• Kui nad hakkasid vangistama ja piinama inimesi, ei teinud ma midagi, sest ilmselt olid nad selleks ise põhjust andnud.
• Kui nad tulid minu järgi, ei teinud ma midagi, sest enam ei olnud mitte midagi teha.
Kui lapsed või lapselapsed küsivad, mida tegid sina siis, kui riik muutus tasapisi türanniaks, vastan: mitte midagi!
Roland Tõnisson,
kirjanik
