24.04.2024
Noor merikotkas.
Kui minu firma nädal tagasi keskkonnaametilt kirja sai, et meie maa lähedale on pesa teinud merikotkas, oli mul sellest väga hea meel. See näitab, et meie põllumajanduspraktika on keskkonna ees vastutustundlik. Pesa asub üle oja kohe naabri põllu kõrval: järelikult ei sega lindu inimesed ega põllutöömasinate müra. Niisamuti ei ole tema meid seganud, sest teade merikotkast tuli üllatusena.
Mõnevõrra kehvemaks muutus üllatus siis, kui võtsime ette looduskaitseliste piirangute nimekirja. Merikotka kui I kaitsekategooria liigi püsielupaigas on enesestmõistetavalt keelatud majandustegevus ja matkategevused, aga muret tekitab keeld aasta esimesel poolel püsielupaigas üldse viibida. See puudutab mind otseselt. Nimelt on metsas üks tee.
Tee on lai, väiksele traktorile paras, samas rohtukasvanud, mõjudes niimoodi loomuliku ja harmoonilisena. See kulgeb sirge joonena läbi unikaalse segametsa: mändide asemel domineerivad kased ja kuused, esineb toomingat, ümberringi tüvede ja väiksemate puude ümber keerdunud ronitaimed. Põllu pealt sellele teele keerates mõjub vaade eriti suvekuudel muinasjutulisena. Teed mööda pääseb läbi metsa kraavi äärde, millest viib üle purre. Teisel pool kraavi on rohumaa, mis meil on haruldus. Rohumaal kasvavad vaarikad ja selle taga on soo, turbast küll tühi, kõigest tühi, kuid oma postapokalüptilisuses rahulik ja kodune. Ükski jalutuskäik metsas pole nii looduskaunis kui see, kuhu viib see meie tee.
Kahjuks võib tee seaduse tõlgendamisest sõltuvalt samuti liikumispiirangu alla jääda, sest kolmandik sellest on kotkapesale lähemal kui 200 meetrit, jõudes sellest kõige vähem 168 meetri kaugusele. Tee kasutamine ei või merikotkast häirida, sest inimesi käib sellel vähe, võib-olla mõned korrad kuus, ja alati samad inimesed. Pealegi on tegemist paksu metsaga, kus vahetevahel ikka metsloomi liikuda võib, ning teed ja pesapuud eraldab ülalmainitud oja. Pole sugugi tõenäoline, et kotkas sellistes tingimustes stiihilist jalutuskäiku ohuna tõlgendab, eriti arvestades seda, et pesa on otse inimasustuse kõrval. Seaduse mõtet ei või looduse nautimine seega rikkuda, mistõttu oleks äärmiselt kahetsusväärne, kui tee nüüd kõige magusamatel soojadel kuudel kinni pandaks.
Looduskaitselised piirangud – seda on õpetanud nüüdne isiklik kogemus nendega – peavad olema parajad. Need ei või olla liiga leebed, sest siis poleks neist kasu, ega liiga karmid, sest maaomanikud võivad looduskaitsealuse liigi avastamisel seda piirangute kartuses hoopis minema ajama hakata. Olen kuulnud lugu inimesest, kes oma maal looduskaitsealust lindu märgates selle pesapuu elamiskõlbmatuks muutis, sest piirangud oleksid ta hävitanud. Aga võta näpust – lind tegi uue pesa otse vana puu kõrvale. Sellest järeldub kaks asja. Esiteks, et loom on loom ehk looduskaitsealused loomad on muudega võrreldes umbes sama visad ehk häirimatud. Teiseks järeldub, et seadusest endast sündis loomale kaudselt kahju, sest nüüd on tema elupaik vähem kvaliteetne, kui seal üks korralik puu vähem on.
Meie inimestena tahame elada loodusega harmoonias ja looduse kui eesti kultuuri olulise osa hoidmine on ka riigi seisukohast vajalik, kuid kuna üks seadus ei pruugi kõigis olukordades ideaalset tulemust anda, peaks ka keskkonnaamet lähtuma subsidiaarsuse põhimõttest ning tegema erandeid olukordades, kus vastupidine on põhjendamatu.
Piirangud piiranguteks. Nominaalselt pakub keskkonnainvesteeringute keskus looduskaitseliste piirangute talumise eest hüvitist. Praktikas jahvatavad bürokraatia veskid aeglaselt ja minu firma ei saa terve esimese aasta eest mitte midagi, kuigi taotlusvoor kestab alles, sest keskkonnaamet jäi omalt poolt vajaliku paberimajandusega kogemata või meelega paar päeva hiljaks. Koalitsioonilepe, milles lubatakse analüüsida “looduskaitseliste piirangute talumise hüvitamise põhimõtteid … maaomanikele”, paistab siin olevat unarusse jäetud, sest isegi hüvitise suurust kõrvale jättes seisame silmitsi hoolimatu ja kauge riigiga, mis jätab täitmata põhiseadusliku käsu hüvitada maa (sisuline) võõrandamine koheselt.
Hüvitise enda määr, kui see iial kohale jõuab, on seaduse järgi 134 eurot hektari kohta aastas. Arvestades valitsuse paradoksaalset fookust samal ajal nii mitmekesistele roheteemadele kui ka hukule määratud Rail Balticule, on sellest ka sümboolse summana vähe. Eesti loodus on väärt rohkemat. Meie merikotkad, lendoravad, seened ja taimed väärivad neli korda nii suurt rahalist tähelepanu, kui nad praegu saavad. See aitab ka maaomanikel praeguses viletsas majanduslikus olukorras looduskaitseliste piirangute pärast mitte kurvastada, vaid vastupidi, teha endast oleneva, et kaitsealused liigid nende maal püsiksid. Riigi rahanduse olukorda arvestades on see küll keeruline, kuid Eesti loodusele võib õla alla panna ka Euroopa Liit, kust rohedirektiivid tulevadki, kui me oskame ennast Ungari moodi kehtestada ja rohepöörde eesmärkidega võrdelist lisaraha nõuda.
Aga raha ei ole siin elus kõige tähtsam. Hakkan lähiajal taotlema erandit, mis lubaks tee peal vabalt edasi käia. See koht on nii kaunis, et sellest ei või niisama loobuda. Loodetavasti on merikotkast edaspidi ainult rõõmu. Hoidke pöialt.
Ronald Judin
Sinise Äratuse juhatuse liige
P.S. Enne artikli avaldamist küsisingi keskkonnaametilt järele ja sain vastuseks, et üks kavandatav seadusemuudatus võtab tee edaspidi liikumispiirangu alt välja.