Kui keegi näeb roosat ametiautot, siis vähemalt mehed tavaliselt muigavad. Tegelikult pole asi mitte värvis, vaid selles, mida ta sümboliseerib.
Eestis on ettevõtjad üle võtmas woke-kultuuri – juba pannakse firmade juhatusi kokku triibuliste nimekirjade järgi ehk soolise võrdsuse printsiibist lähtudes, tööjõupoliitikas orienteerutakse vähemuste kaasamisele…
Majandus on karm ala, konkurents, hinnapoliitika, ellujäämine… et läbi lüüa, peab olema efektiivne ning lähtuma majandusseadustest, kapitalismis eriti tootmise efektiivsusest, mille annab inimeste kompetents, mitte sotsiaalne õiglus. Kui kasumit pole, siis on pankrot lähedal.
Kui ettevõtjad lähevad kaasa uusmarksistlike ideoloogiatega, siis on kapitalism läbi. Ja roosat värvi ametiauto ennustab seda – see ütleb, et tegu on “pehme” lähenemisega. Teisiti see olla ei saa, sest roosa värv pole lihtsalt praktiline, eriti Eesti oludes, kus pool aasta on tänavad lumised ja soolaliivased – kõik see paistab roosal värvil hullemini välja kui mistahes muul värvil. Kui firma töötaja peab veel sõitma mõnele objektile, on mäkerdunud auto kindel ja isegi pärast pesulas käimist on see peagi taas sama hull.
Seega kui keegi saabub ärikohtumisele roosa autoga, ei saa teda väga tõsiselt võtta. Pigem on karta, et ta katkestab läbirääkimised, sest partner pole piisavalt kliimateadlik või kasutab Kolmandas maailmas arvatava orjatööga hangitud tooret (Kongo DV liitiumi kasutamisel elektriautode juures seda paraku ei arvestata.)
Seega võib roosa ametiauto puhul alati eeldada, et satute kokku “võuktegelasega”. Nagu ka auto puhul, millel asetsev tekst kiidab, kui süsinikuneutraalne see on. Kapitalistist majandusmees pole kummagi roolis, sest selle juhi mõtted pole tootmise ja kasumi juures.
Uued Uudised