Rootsi vangide saabumine Eesti pinnale on käivitanud juriidilise laviini, mis muudab riigijuhtide esitletud sujuva äriprojekti kiiresti kurnavaks õiguslikuks lahinguväljaks. Vaevalt olid esimesed kinnipeetavad Ämaris lennukilt maha astunud, kui nende õiguste kaitsjad asusid avalikkuses ründama Eesti kinnipidamissüsteemi detaile.
Rootsi vangide advokaat on juba asunud sõna võtma, hoiatades avalikult, et Eestis on nende kaitsealuste õigused ohus. See sihitud ja kiire rünnak näitab, et rahvusvahelised lepingud ja inimõiguste normid hakkavad reaalses elus toimima hoopis teistsuguste reeglite järgi, kui bürokraadid paberil ette nägid, seades Eesti riigi kohe kaitsepositsioonile, kus iga igapäevast vanglaotsust hakatakse vaagima läbi Euroopa inimõiguste kohtu pretsedentide.
Selle juriidilise surve teravik on suunatud kahe riigi vanglasüsteemide põhimõttelistele erinevustele, mida kaitsjad tõlgendavad kinnipeetavate õiguste kitsendamisena. Advokaatide kriitika puudutab otseselt tervishoiustandardite erinevust, Eesti vanglaarstide ja psühhiaatrilise abi kättesaadavuse kiirust, piiratud võimalusi suhelda pereliikmetega ning tõlketeenuste puudulikkust igapäevases asjaajamises.
Olukorda võimendab partnerriigi käitumine, kes üritas siia saata oma süsteemi kõige probleemsemat ja ohtlikumat kontingenti – narkokurjategijaid, tapjaid ja inimröövleid. Kuigi Eesti pidi poolele sellest nimekirjast julgeolekuriskide tõttu eos ära ütlema, on Tartu vanglasse jõudnud seltskond harjunud Rootsi leebe, mugavustele ja õigustele orienteeritud süsteemiga ning nende esindajad kasutavad nüüd ära igat juriidilist lünka, et tõestada Eesti suutmatust või põhjendamatut karmust.
See surve kandub otse üle Tartu vangla valvurite ja juhtkonna õlgadele, luues ühes ja samas asutuses ohtliku ning kahepalgelise süsteemi, kus peaksid kehtima ühtsed sisekorraeeskirjad, kuid importvangidele lubatud erikohtlemine tekitab plahvatusohtliku olukorra. Rootsi vangide kaitsjate nõutud privileegid loovad karjuva ebavõrdsuse, kuna Rootsi vangidele võimaldatakse akende ette ruloosid, samal ajal kui Eesti kinnipeetavatele toob igasugune akende katmine kaasa kohese distsiplinaarkaristuse.
Samamoodi on Rootsi vangidel õigus kasutada tubakatooteid, mis on Eesti vangidele olnud juba aastaid rangelt keelatud, ning selline silmatorkav erikohtlemine ühises majas annab kohalikele kinnipeetavatele otsese ajendi esitada massiliselt pretensioone võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tõttu.
Selline olukord muudab personali igapäevatöö logistiliseks õudusunenäoks, kus valvurid peavad töötama teadmises, et rasketest kuritegudest süüdi mõistetud importvangid manipuleerivad teadlikult reeglitega, sundides töötajaid igat sammu topelt protokollima, et ennetada kaebusi keset sügavat keelelist ja kultuurilist barjääri. Vaidlus liigub seetõttu kiiresti kohtusaalidesse, kus lisaks Rootsi advokaatide kaebustele elutingimuste ja meditsiiniliste erivajaduste üle hakkavad nüüd ka Eesti vangid omalt poolt kohtuid kurnama, nõudes endale samasuguseid õigusi ja privileege.
See topeltsurve halvab õigussüsteemi lõplikult, sest pikaajaline juriidiline eesmärk on luua pretsedent, kus Euroopa Inimõiguste Kohus kohustab Eestit tingimusi leevendama või vangi Rootsi tagasi saatma, tõestades, et riikidevaheline leping ei kontrolli protsessi, vaid kontroll on liikunud advokaatide ja rahvusvaheliste normide kätte.
Rainis Lipstok