Saja päeva fetišeerimise ainus mõte on toota meedias tähemärke

Suviselt teemadepõuas vaevelnud ajakirjanikud on pingeliselt päevi lugenud ja leiavad nüüd hea põhjuse kirjutada saagasid sellest, mida on valitsus saja päevaga korda saatnud või mida veel pole jõutud teha.

See on kindlasti „intellektuaalselt huvitav“ lähenemine, mida võib korrata järgmise saja, viiekümne või suisa kümne päeva pärast, kuid sel asjal puudub sisuline mõte.

Esiteks tuli see „saja päeva reegel“ USA-st, kus ametisse astunud presidendile anti just nii palju kriitikavaba aega. Meil on see teisenenud ametisse asuvale valitsusele, tippspetsialistile vms, et ta saaks end rahulikult sisse seada, kohaneda ja tööle asuda.

Praeguse valitsuse puhul on tänased saja päeva fetišeerijad aga selle algse tähenduse ja sõna „kriitikavaba“ ammu unustanud ning kriitika alla langes valitsus veel mitu nädalat enne, kui see üldse tegevust alustas.

See „sada päeva“ meedia poolt ületähtsustatuna on pigem normaalset tööd segav ning kipub meenutama nõukogudeaegset plaanimajandust.

Teiseks on sada päeva täiesti suvaline ajamõõdik ajal, kus valitsused ei pea parlamentaarses paljuparteilisuses demokraatias oma täit nelja aastat tegelikult vastugi.

Nõnda on praegu neid saja päeva kokkuvõtteid üsna veider lugeda, sest kriitikavabadust pole seesama meedia ju valitsusele sisuliselt ainsakski päevaks andnud.

Ja lõpuks võidaksegi vaidlema jääda, kas null on number või mitte, see ei aita mitte kuidagi kaasa valitsuse otsustele ja tegevusele, ega ka ei takista seda. Küll aga saavad usinad reporterid täis oma vajalikud tähemärgid.