Praegu on eriti just Reformierakond ja sotsid asunud räägima pingete maandamisest, vihakõnevastasusest, ühiskonna lõhestatusest ja rahust, kuid ise valavad aina õli tulle, et leegid püsiks.
Kolmapäevasel Jüri Ratase ärakuulamisel särtsusid kõlavaid empaatialoosungeid suust välja ajavate opositsioonisaadikute kõned vihast, õelusest, pahatahtlikkusest ja vaenust. Juba katse praadida peaministrikandidaati kolm tundi tühiste küsimuste, arvamusavalduste ja solvangutega näitab nende väiklust.
Mida ootasid opositsionäärid Jüri Rataselt? Eks ikka kahetsust, alandlikkust ja vabandamisi, mida nad ise nautida saaks. Jüri Ratas jättis nad sellest mõnust ja lõbust ilma.
Mida ootavad nad EKRE-lt? Eks ikka loobumist oma rahvuskonservatiivsetest arusaamadest ja paindumist vasakliberaalse piitsa alla. Ometigi on ju ilmselge, et rahvuslased seda ei tee!
Mida teevad rünnatavad? Nad hakkavad vastu ja kaitse peab olema alati kraad kangem kui rünnak, et vastu pidada. Seega – kui tahta EKRE retoorika leebumist, peavad vasakliberaalid ise tagasi tõmbuma. Kui pole nendepoolseid rünnakuid, siis peab leebuma ka rahvuskonservatiivide käredus ja kui nii ei lähe, siis on sallivusleeril õigus näpuga näidata.
Mis aga toimub praegu? Kogu see Reformierakonna ja sotside sabast hoidev sallivusleer ründab, salvab, hammustab ja küünistab kui jaksab, ja siis ootab veel, et viha kaoks, pinged väheneks, lõhe ühiskonnas kaoks ja rahu saabuks Maarjamaale.
Rahvuskonservatiivsus on täpselt samasugune demokraatlikus riigis lubatud ideoloogia nagu sotside marksism ja poliitoravate liberalism – kuni kõik need on lubatud, pole kellelgil õigus rünnata oponeerivat poliitilist jõudu, nagu seda teevad RE ja sotsid.
Kuni need kaks oma ülbet retoorikat leebemaks ei muuda, pole neil õigust ka teiste kõrvaletõrjumist nõuda. EKRE retoorika on käredamaks läinud pidevate tema-vastaste rünnakute tõttu ja ka lihtsalt sellepärast, et põikpeadele jõuab sageli kõige paremini kohale ilustamata jutt.
Riigikogu saalis Jüri Ratase pihta saadetud vihanooled näitavad, et RE ja sotsid pole võimukaotuse tõttu võimelised enam isegi mitte viisakalt käituma. Rääkimata poliitiliste vastaste austavast respekteerimisest.