Nädalavahetuse lugemist: milline on Eesti aastal 2139

Satiir,
- Updated
©Liis Treimann/Postimees
Praegu remondis olev Gonsiori tänav kannab tulevikus al Khoumoudi nime.

Uued Uudised avaldavad nädalavahetuse lugemislooks Hillar Viksi ulmeloo “Sügis 2139.” Mitte et arendada portaalis kirjanduslikku tegevust, vaid selleks, et ühe fantaasiakirjutise läbi näidata, mis võib juhtuda, kui Brüssel ja Stenbocki maja jätkavad praegust multikultuursusele suunatud kurssi.

Portaal ei nõustu muidugi autori ajamääratlusega – kui konservatiivsed jõud kätt ette ei pane, juhtub kõik see juba aastaks 2039, mõistagi mitte kosmoselendude, vaid moslemite ja sooneutraalsuse osas.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

“Peeter astus mööda kirevate sügislehtedega kaetud tänavat ja tundis, et jalad nagu töötaksid juba paremini kui eile. Vaevalt kaks päeva  tagasi oli ta maandunud Tallinna lennuväljal, mis võttis vastu nii linnade- kui planeetidevahelistelt reisidelt saabunuid. Paar aastat kestnud elu kunstliku gravitatiooniga kosmoselaevas ja viimase etapina läbi tehtud dematerialiseerumise ja tagasimaterialiseerumise protsess oli lihaste taandarengule hoo sisse andnud, aga siiski mitte nende toimist lõpetanud.

Nüüd ta siis harjutas oma käsi uuesti raskusi tõstma ja jalgu käima. Needsamad jalad, mis teda poisikesena olid lenneldes viinud Kadrioru Saksa Gümnaasiumi esimeselt korruselt neljandale ja alla, tagasi uuesti üles ja uuesti alla, kandsid teda nüüd aeglaselt ja tasakaalukalt oma vana kooli poole. Mõõdik randmel näitas – hoia sama tempot. Peetri näole valgus kerge naeratus, meenutades, et tookord kooli treppidel kihutades tegi ta seda lihtsalt üleliigse energia ärakulutamiseks. Millal see oli?

Bioloogiliselt oli ta teadupärast paar aastat vanemaks saanud ehk kolmekümne kolmeseks, aga Maa peal oli möödunud sajand. Ta teadis seda juba pikale lennule asudes, et tagasi saabudes ei ole võib-olla enam kedagi tema kunagistest sõpradest ja koolikaaslastest elus. Aga ehk siiski?

Pilk tõusis sügismärjalt asfaldilt majadele. Kuidas siin oli kõik muutunud! Jah, loomulikult ta oli kursis, et juba ammu ei põletata elektri saamiseks Virumaa põlevkivi, vaid majad on kaetud energia hankimiseks erinevate valgustneelavate paneelidega. Peale selle olid Eestimaalt vist igaveseks lahkunud talved külma ja lume, lumememmede ja kelgusõitudega. Jah, seda sai nüüd harrastada kinnistes hallides ja see kõik oli talle teada, mis teda aga hämmastas, et ta ei leidnud majadelt vana tuttavat tänavanime: Gonsiori. Selle asemel seisis nii araabia kui ladina tähtedega: Mohammed al Khoumoudi.

Kes see Khomoudi siis oli, et ta heategijast raehärra Gonsiori asemel nüüd auväärsel kohal koolilastele ja kõigile teistele teed juhatas? Sealt tuligi üks laps, kellest esmapilgul ei olnud võimalik aru saada, kas ta on poiss või tüdruk. Peeter viipas talle ja küsis käega ettepoole osutades, kas siin tänaval ikka on Kadrioru Saksa Gümnaasium? Laps vaatas talle mõne hetke vastu pilguga, milles oli nii arusaamatust ja nagu küsijale tundus, ka kaastunnet. Siis raputas laps, kes vist siiski oli poiss, aeglaselt pead ja jätkas sõnatult kõndi.

Mnjah, mõtles Peeter, saan vist veel paljugi üllatavat ja arusaamatut näha. Üks küsimus, mis jäi talle peale sõnatu suhtlemise veel kripeldama, oli see, et kuigi pidanuks olema tundide lõppemise aeg, ei näinud ta ühelgi lapsel seljas koolikotti ega üldse midagi kaasaskantavat. Vastu vurasid peaaegu hääletult liikuvad sõidukid, ei rooli, ei väljalasketorusid. Jalgsi vastutulevad inimesed olid kõige erinevama rassilise kuuluvuse ja nahavärviga, aga üldpilt oli suhteliselt tume.

Kas siin saabki veel eesti keelega läbi – käis Peetril mõte läbi pea. Aga pikalt ei saanud ta sellel teemal juurelda, paistma hakkas tema vana armas koolimaja. Jah, ei olnud seal näha krohvi ega kivi, puha klaasitaoline kate helkivate metallribadega, aga koht ja maht olid raudselt samad. Mis silt seal nüüd küll võib olla? Büroo? Vanadekodu? Ehk ikka kool?

Üks pilk ukse kõrval rippuvale tahvlile ja Peeter tundis, nagu oleks teda läbistanud elektrilöök. Ta sulges silmad ja hetke jooksul jooksid tema mäluekraanilt läbi ammumöödunud aja mälestused. Ta võis olla kümne- või üheteistkümne-aastane. Nad sõitsid vanaisa Hondaga läbi maaliste Lõuna -Eesti maastike. Autoraadiost tuli imeline duett Sarah Brightmani ja Andrea Botchelli esituses, mis sobis meeliülendavalt kokku aknast möödalibisevate sügiskullas lehtpuusalude ja tumeroheliste kuusemetsadega. „It is time to say good bye.” On aeg hüvasti jätta. See oli ainus lause, mida ta laulu tekstist aru sai.

Äkki märkas poiss midagi, mis nagu kuidagi ei sobinud sellesse muusika ja looduse harmoonilisse idülli.
„Vanaisa!” – mehe tugev suur käsi tõusis roolilt ja tegi keelava žesti: oota. Mõni kilomeeter hiljem sai laul läbi, vanaisa keeras raadio vaikseks ja pöördus nagu muutunud ilmel poisi poole:
„Jah?”
„ Natuke maad tagasi ajasid kallurid ja ekskavaator jõge täis. Miks nad seda tegid!?”
„See ei olnud jõgi, vaid magistraalkraav maaparanduseks. Tead, mis laulusid tuli raadiost, kui mina sinuvanune poiss olin? „Kui me kuivendame soosid hulgakesi, mustad mülkadki alla annavad!”
„Mustad mülkad annavad alla?”
„Jaa, oli teisigi ilusaid laule: „Me loodust julgelt muudame, ei oota temalt mingeid ande!””
„Muudeti siis või?”

„Tänavuse suve põuda mäletad? Sellist ei ole minu elus veel enne olnud. Nagu Araabias, kaks kuud lõõskab päike pilvitus taevas ja vihma oota nagu Allahi õnnistust. Kliima on muutunud. See ekskavaator ja kallurid taastavad sood. Mitte ainult meil, mujal Euroopas likvideeritakse sama moodi mineviku lollusi. Soo akumuleerib vett, mis märjal ajal vihmana maha sajab. Siis on suvise põuaga vähemalt midagi võtta.”
„Olid ikka lollid inimesed!”
„Siis kuivendati soid, praegu likvideeritakse sugusid. Soid taastatakse, kunagi hakatakse taastama sugusid, kui on veel taastajaid.”

Peeter avas silmad. Kunagise koolimaja peaukse kõrval ilutses tahvel: Kadrioru sugude taastamise keskus. Eesti, araabia ja inglise keeles. Kuidas ta ka otsis, ei leidnud ta mingit nupustikku ega ekraani, kuhu toksida ukse koodi. Ta haaras metallist käepidemest ja mehe suureks imestuseks avanes raske uks. Koolis sees oli vaikne. Värvid ei olnud muidugi enam need mis enne, aga vanamoodsad infotahvlid olid seinte peal. Tekstid eesti, inglise ja araabia keeles peal, mis lähemal uurimisel osutusid käitumisreegliteks tüdrukutele. Lisaks pikad read fotosid auväärsetest isandatest seintel, enamasti idamaises riides ja peakatetega. Ei mingit saginat ega lärmi, mis igiomaselt selle maja juurde kuulus.

Suur hoone oli väga vaikne. Jalutanud piki koridore jõudis ta sinna, kus kunagi oli olnud garderoob. Seal nägi ta ta esimest inimest – põlvili palvevaibal, pea katmas mosleminaiste rätik. Peeter istus lähimale pingile ja vaatas – see siin oli küll naine. Kas tema ongi siin see sugude taastaja või õnneliku ümbersünni läbi teinud uussooline? Naine pomises midagi natuke aega ja ajas siis ennast vaevaliselt püsti. Vaatas Peetri poole ja teist korda tänase päeva jooksul tundis Peeter nagu elektrilööki end läbistavat: Piret. Ilma igasuguse kahtluseta – tema klassiõde, kellega koolipeol sai tantsitud. Palju vanem, aga siiski tuntavalt tema. Kuidas see võimalik on? Ta peaks siis ju … 133 aastat vana olema. Mees tõusis. Nainegi uuris teda, uskumata hästi oma silmi.

„Peeter?”
„Jah, mina… ja sina oled Piret?”
„Olin, long time ago. Nüüd on my name Gülsara.”
„Ja sa … töötad siin?”
“Jah, olen garderoobitädi. What can you do, if pints on nii pisike?”
„Noh ja kui vanalt siis nüüd pensionile minnakse?”
„Mostly 95. But there are palju erisusi, minul õnneks andis Allah some extra help”.

Naine oli rääkimise ajal palvevaiba kaenla alla kokku rullinud ja nad kõndisid tühja vastukajavasse ruumi, kus nüüdki oli kooli söökla. Mugavalt toolidel istet võtnud, kaalus Peeter, kas hakata usklikult tema usuasjade järele pärima ja otsustas neutraalsema teema valida, mis tal juba tükk aega keelel kipitas:
„Kuule, siia tulles ma nägin et tänava nimi oli ära vahetatud. Kas sa tead kes see al Khoumoudi oli? Miks see Gonsior maha võeti?
„Muidugi tean. Tean ka, kes Gonsior oli. Suli oli, ma ütlen! Ei läinud Korruptsiooniuurimise komisjonis läbi. He could not approve, kust ta kõik selle raha ja kinnisvara sai, mis ta vaeslastele pärandas.”
„Oota … ta on ju ligi kolmsada aastat surnud juba, kuidas ta sai midagi tõestada?”
„Dokumentidega. Aga neid ei olnud. No ütle kust pidi üks jurist ja raehärra so much money saama, kui mitte altkäemakse võttes ja ostetud otsuseid tehes?”

Peeter tundis, et midagi hakkas sees keerama.
„Ei oska selle peale kohe midagi öelda.”
„Ja pole vajagi! Mohammed al Khomumoudi oli üllas mees! The Ambassador of Allah! Tema lõpetas Linnavolikogu esimese moslemist esimehena meie solvamise ja alandamise!”
„Tänavanimede muutmisega?”
„Not only! Kas mäletad Toompeal seda russian church, kus poolkuu oli risti all, otsad ülespidi nagu võidetud vaenlane? Seda alandamist ei olnud võimalik kauem taluda! Never more! Kirik võeti venelastelt ära ja nüüd säravad kõikide kuplite kohal poolkuud nagu Allahi võidu märgid!”
„Jah? Venelased vastu ei hakanud?”
„What they could do, linnavõim on meie käes.”

Meie käes, vasardas Peetri ajudes. Kas on see meie? 1906. aastaks oli sakslastel aeg laulda „It is time to say good bye”, või kuidas see saksa keeles olekski? Eesti-vene koalitsioon võttis valimistel enamuse. Kellel siis nüüd on aeg käes võimule hüvastijätulaulu laulda?
„Aga … kas sa täpsustaksid, kes on see meie?”
„Meie, jumala rahvas. Ainsa elava jumala, Allahi rahvas.”
„Aga eestlased?”
„Eestlased … I was estonian. Ei saanud lastelastegagi rääkida!”
„Miks siis?”
„Why … why… väimees oli araablane! He prohibited tütrel lastaga uskmatute keelt spiikida!”

„Ja nüüd siis suhtlete inglise keeles?”
„No. Allah ulatas mulle abistava käe. Kõik maksti kinni – lennukisõit, haigla, jäi veel ülegi. Millest ma muidu elaks. See tasu siin…”
„Jäid haigeks või?”
„Süda tahtis üles ütelda. Võeti mult mingid rakud ja pandi sea sisse kasvama, this way was made my new heart. Pärast  lõigati oma süda välja ja pandi roojase looma oma asemele, mille eest ma pean igavesti Allahilt andestust paluma. But it was long before minu astumist õigete hulka. Selle operatsiooniga, mis mulle Berliini Islamikliinikus tehti, vahetati ajudes midagi välja so that when I ärkasin, siis oli kohe selge nii araabia keel kui tähestik, so that I could Koraani lugeda ja speek to my grandchildren. Tütrega räägin nüüd ka only arabish!”

„Ja see, al Khoumoudi, kuidas tema siia sai?”
„Sepa Kalevit remember?”
„Seda paralleelikat, õudsat organiseerijat?”
„Jah. After the gradauting from gümnasium ta kadus kuhugi laia ilma ära, when returned oli nimeks Kevin Smith. Aga siis oli vaja Eestisse oma volinikku Euroopa Liidu solidaarsusprogrammi läbiviimiseks, ta astus islamisse ja sai nimeks Mohammed al Khoumoudi. Kui paljusid inimesi ta aitas! Viie aastaga said Eestis uue elamise thousands of refugee families! Euroopa Komisjoni president Ahmed Kuchenberg käis personally Eesti valitsust selle eest kiitmas! Aga üles ütles hea Allahi teenri süda, ei võtnud tema keha vastu seda mis roojase looma sees kasvatatud!”

„Nii…”
„ Nii jah. Meie siin jätkame tema tööd.”
„Mida sa silmas pead?”
„Mäletad, juba meie ajal läks see sooneutraalsuse trall lahti?”
„Jah, aga no paljud seda jama tõsiselt võtsid?”

„Sina, jah, kadusid ära oma kosmosesse, aga siin läks ikka niimoodi, et üks mees kes oli kooli ajal klassiõde pepust näpistanud, jäi 40 aastat hiljem selle pärast presidendi kohast ilma. Üldse läks kõik nii soo – ja muidu neutraalseks, et tantsupeod ja muud sellised gatherins died out themselvs. Kellel veel mingeid tunge oli, need nahistasid omaette asja ära with the help of computer. No siis ei olnud muidugi enam sünnitusmajasid ka vaja, need pandi järjest kinni. Minu lapsed sündisid veel loomulikul teel Ravi tänava sünnitusmajas, aga nüüd on see ka lõpetatud. Selle asemel on Rahvastiku Taastamise Keskus, aga mis seal toimub nobody knows. Kõik on Isikuandmete Kaitse Seadusega salastatud. Kes tahab lapsi kasvatada must get permission from the Sotsiaalministeerium. Kui selle saavad, siis saavad lapsi ka, aga beebidel on juba Keskusest tulles kiip ajus, nii et uuemal ajal noored ainult nii suhtlevadki, kiipide abil Keskserveri kaudu.”
„Siis sellepärast see poiss tänaval ei vastanudki mulle midagi …”
„Ega jah sellist otsesuhtlemist ei taheta lubada. Euroopa Liit määras juba ammu ära what kind of information server võib läbi lasta ja millist no.”

Äkki hakkasid sööklas seni vaikselt seisnud tohutud alumiiniumkastid surisema ja ülakorruselt hakkas kostma kaeblik idamaine pillihääl, mis andis märku, et oli alanud söögivahetund. Sirgetes ridades sisenesid ühte moodi pikkadesse kleitidesse riietatud tüdrukud söögisaali, kus kohusetundlik automaat neid juba konveieril seisvate toidukaussidega ootas. Gülsaral algas nüüd kibe töö – oli vaja kontrollida, et kõigil olid rätikud peas ja juukseid selle alt ei paistaks rohkem kui määrustega lubatud. Eriti läbitungivaks muutus tema pilk tüdrukute nägusid uurides, sest huulevärvid ja põsepuudrid olid rangelt keelatud.

Peeter tõusis püsti, lehvitas Gülsarale ja suundus mõtlikult väljapääsu poole. Pikal kosmosrännakul oli ta unistanud, kuidas saabub kord Maale, leiab endale kauni naise, saab lapsed. Kodu ja õnneliku perekonna. Nüüd paistis, et ta peab kõike algusest peale õppima hakkama. Või leiab endale veel kuskilt ilma otsast kiibistamata naise, kellega saab teha kõike seda, mis oli veel loomulik, kui ta 100 aastat tagasi maalt lahkus?
Jõudnud Kosmoseagentuuri klaasist pilvelõhkujasse kohas, kus kunagi oli olnud Telemaja, vajutas ta pöidla ükse kõrval olevale displeile ja uks avanes. Sisenenud oma tuppa, seisatas Peeter akna all. Sealt  paistis vana väärikas Hiltoni hotell, mis imekombel oli jäänud endiseks. Mees heitis voodisse pikali ja lülitas sisse tervet seina katva ekraani. Oli uudiste aeg.

Mongoliitsete näojoontega diktorineiu teatas, et endises Irkutski linnas, mis nüüd kandis nime Pong Inkut, arreteeris Punavalvurite patrull grupi vene natsionaliste, kes püüdsid rahvastevahelist vaenu külvata, kandes provokatiivseid loosungeid järgmisel päeval toimuva referendumi vastu. Aga kellelgi, kuulutas diktorineiu inglise keeles, ei õnnestu nurjata demokraatlikult väljendatavat rahva tahet Põhja Hiina taasliitmise küsimuses põlise isamaaga. Eelnevad rahvaküsitlused olid näidanud, et enamus Uraali mägedest Vaikse ookeanini elavast 120 miljonist hiinlasest hääletab Hiinaga liitumise poolt ja kaheksal miljonil venelasel tuleb enamuse tahtele alluda.
Oli olnud muljeterikas päev.”

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused