Kolmapäeval oli Riigikogus “Täitemenetluse seadustiku ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu” esimene lugemine, selle Liisa Pakosta poolt tutvustatud keerulise nimega eelnõu taga aga peitub rida riiklikke sigadusi, mida paljastas EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid.
Varro Vooglaid: “Esiteks olgu öeldud, et see, mida me siin hetk tagasi nägime, viitab taas sellele, kui puudulikud on parlamentaarse arutelu võimalused esimesel lugemisel. Ma küsin ühe küsimuse, minister ilmselt ei saa küsimusest aru või teeb nägu, et ta ei saa sellest aru. Siis ma pean kasutama oma teist küsimust, teist 60 sekundit, selleks et korrata seda küsimust. Ta endiselt ei saa sellest aru või teeb nägu, et ei saa aru, ning ta ei vasta sisuliselt. Ja ongi kõik. Nii et rohkem midagi siin esimesel lugemisel küsida ei saa. See jätab ausalt öeldes väga tühja tunde.
Aga tuleme siis tagasi sellesama küsimuse juurde, millest sai hetk tagasi räägitud. On teisigi olulisi aspekte, mis vääriksid siin tähelepanu, aga jällegi, kuna ka siin on aeg piiratud, siis vaatame seda ühte asja natukene konkreetsemalt. Ma küsisin ministri käest, miks on kohe eelnõu esimeses punktis sätestatud selline korraldus, et näete, teised andmete töötlejad – need, kes täitmisregistri kaudu päringuid teevad – peavad liidestama enda infosüsteemi tehnilise lahendusega, mis võimaldab kuvada isikule teavet tema kohta täitmisregistri kaudu tehtud päringute kohta, siis enne täitmisregistriga liitumist.
Samas, järgmine lause ütleb, et vastavat nõuet ei kohaldata julgeolekuasutustele julgeolekuasutuste seaduses sätestatud ülesannete täitmisel ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses nimetatud julgeolekukontrolli teostamisel. Võtame selle lause esimese poole. Vastavat nõuet ei kohaldata julgeolekuasutustele julgeolekuasutuste seaduses sätestatud ülesannete täitmisel. Nii, siin võib põhimõtteliselt ära lõpetada, sest edasine on eraldi tingimus. Sellega on antud see põhitingimus. Vastavat nõuet ei kohaldata julgeolekuasutustele julgeolekuasutuste seaduses sätestatud ülesannete täitmisel.
Kui me võtame lahti julgeolekuasutuste seaduse ja vaatame, millised on näiteks Kaitsepolitseiameti ülesanded, siis § 6 punkt 4 ütleb selgesõnaliselt: seadusega sätestatud ettenähtud juhtudel kuritegude kohtueelne uurimine. Ehk kriminaalmenetluse läbiviimine seadusega sätestatud juhtudel. Ehk siis kogu kriminaalmenetluse läbiviimisel on Kaitsepolitseiamet vabastatud vastava kohustuse täitmisest.
Millest ma valesti aru saan? Kas keegi oskab öelda, kas ma saan millestki valesti aru? No ei saa ju valesti aru! Kaitsepolitseiamet on täiesti totaalselt vabastatud kriminaalmenetluse läbiviimisel samade kohustuste täitmisest, millega on seotud näiteks Politsei- ja Piirivalveamet, kui tema viib läbi kriminaalmenetlusi. Milleks selline eristus?
Jällegi, kui nüüd keegi ütleb, et aga teatud juhul ju Kaitsepolitseiamet tegeleb väga tundlike asjadega, mis puudutavad riigisaladust ja nii edasi. Arusaadav! Seda kõike saaks siis ju seaduses sätestada sellisel viisil, aga ei saa ju eitada, et siin on antud neile blanketne vabastus. Ja see blanketne vabastus vähemalt minu parima arusaamise kohaselt ei ole ratsionaalselt põhjendatud.
Vaatasin eelnõu, vaatasin ka eelnõu seletuskirja, seal ei ole mitte midagi selle kohta öeldud, miks peaks Kaitsepolitseiamet olema sellisel viisil täielikult vabastatud. Ma tõin ka eelnevalt ühe näite, eks, et kui Kaitsepolitseiamet viib läbi Riigikogu liikmete suhtes – kuidas seda täpselt nimetatakse, kuidas see terminoloogiliselt korrektne asi on? – julgeolekukontrolli, taustakontrolli. No näiteks riigikaitsekomisjoni liikmetel peab see seaduse kohaselt olema tehtud, nagu me teame. Või teised Riigikogu liikmed, kes tahavad saada ligi ulatuslikumale riigisaladusele, peavad selle julgeolekukontrolli läbima.
Hea küll, inimene läbib selle kontrolli. Selle kontrolli käigus näiteks võib-olla tehakse täitmisregistri kaudu päringud pankadele – mitte ainult selle isiku kohta, vaid ka tema ema kohta, tema isa kohta, tema vendade-õdede kohta, tema laste kohta, võib-olla mõningate tema lähemate sõprade kohta, endiste kolleegide kohta –, siis viiakse see julgeolekukontroll lõpule, veendutakse, et inimene on usaldusväärne, või veendutakse, et ta ei ole usaldusväärne. Miks selles faasis ei peaks olema Kaitsepolitseiamet kohustatud teavitama neid inimesi, kelle konto väljavõtted selle protsessi käigus niisugusel viisil välja võeti, sellest, et seda tehti? Mis see põhjus on? Mina ei näe seda põhjust.
Mina ütleksin, et teatud mõttes nagu salamisi või hiilivalt tehtud püüdlus Kaitsepolitseiamet täielikult sellisest kohustusest vabastada ja ka Välisluureamet, on mitte lihtsalt vastuvõetamatu, vaid mingitpidi ka sigaduslik. Niisugustest asjadest ei tohiks niimoodi üritada mööda libistada.
Ja ajalisi piiranguid silmas pidades ma ütlen, et teine asi, mis väga häirib kogu selle asja juures – ja see ei ole ainult selle eelnõu probleem, vaid see on täitjaregistri probleem laiemalt –, on see, et ikkagi on antud väga ulatuslik mandaat privaatsete andmete kättesaamiseks täiesti automatiseeritult, ilma igasuguse kaalutluskohustuse jätmiseta pankadele.
Kui me võtame lahti selle täitmisregistri põhimääruse, see on § 9 lõike 2, siis siin on sätestatud, et infovahetuskanali kaudu on võimalik esitada päringuid järgmiste andmete kohta. Konto olemasolu – noh, mitte väga detailne info, see ei riiva minu privaatsust väga palju, kas mul on pangas konto või mitte. Aga edasi, konto saldo, kui palju on kontol vahendeid, ja nüüd siit veel edasi, konto väljavõte. Ehk siis kõik tehingud, mitte ainult see, et sul on selles pangas konto, mitte ainult see, kui palju sul kontol raha on, vaid absoluutselt kõik tehingud.
Näiteks tehakse päring, ma ei tea, kui pika aja peale, eelmise kolme aasta kohta, kõik tehingud, palun andke meile välja. Ja automaatselt pank saadabki kogu selle informatsiooni, absoluutselt kaalumata, miks nii ulatuslikku informatsiooni inimese kohta tahetakse ja kas selline taotlus on ka reaalselt põhjendatud.
Mina ütlen, et kui selline korraldus kehtib, siis kogu pangasaladus muutub ju täiesti tühjaks sõnakõlksuks. See ring nendest institutsioonidest või ametiasutustest, kes omavad võimalust seda infokanalit kasutada, on päris lai. Ja nad ei pea mitte midagi põhjendama, sisuliselt, lihtsalt saadetakse päring teele ja pank automaatselt annab selle info kõik välja. Mis pangasaladusest me sellises olukorras räägime?
Nii et neid väga põhimõttelisi küsimusi, millele peaks silma vaatama, on siin terve rida. Ma unustasin praegu oma lauale õiguskantsleri pöördumise – ma ei saa seda selle tõttu ka tsiteerida –, aga ta ütleb, et tegelikult see on üks olulistest punktidest. Kui Riigikogu vaatab üle kehtivat õiguslikku regulatsiooni, siis tuleks süveneda ka küsimusse sellest, kas ikkagi on proportsionaalne see, et saab nõuda nii ulatuslikku inimese eraelu puutumatust riivava informatsiooni välja, ilma et see oleks kuidagi põhjendatud ja ilma et pankadel oleks kaalumiskohustus, muu hulgas võimalus öelda, et teate, meie arvates see päring ei ole põhjendatud ja sellises ulatuses me teile seda informatsiooni panga saladuse säilitamise kohustusest lähtuvalt välja anda ei saa.
Nii et neid punkte ja tegelikult ka mitmeid teisi aspekte silmas pidades teeme meie ettepaneku – ehk Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teeb ettepaneku – eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.”