01.11.2018
Raske on hinnata nii otseseid kui ka kaudseid kahjusid, mille põhjustas Eestisse toodud seakatk.
Väidetavalt olevat tänased vandenõuteooriad sageli homsed uudised. Samuti annavad uudised põhjust vandenõuteooriateks.
Eesti põllumajandust on viimasel kümnendil laastanud suured haiguspuhangud, mis on sundinud hukkama kümneid tuhandeid loomi ja linde, ning laostanud eestimaist loomakasvatust.
Isegi The Guardian kirjutas sellest, et seakatk vähendas seafarmide arvu Eestis nelja aastaga 7 korda – kui 2014. aastal oli 920 väikefarmi, siis nüüd on neid järel 125. Tohutu hulk sigu hukati ning hilisemad ettevaatusabinõud ja usu puudumine homsesse panid paljusid talunikke seakasvatust lõpetama. Kodumaist sealiha on lettidel juba vähe.
Seakatk sai mäletatavasti alguse Leedus ja levis nii mujale Baltikumi kui ka Kesk-Euroopasse ehk siis võimutses peamiselt EL-i uutes liikmesriikides.
Selle suve tapatalgud toimusid linnukasvatuses. “Kodutalu, Kodukoha, Pisihää, Hiigelhää ja Hüva nimede all müüdavaid mune tootnud OÜ Sanlind omanik Andres Puksov ütles eelmisel nädalal Lõuna-Eesti Postimehele, et kõik tema kokku seitsme farmi 200 000 kana lähevad suurte veoautodega Poola suunas teele hukkamisele,” kirjutas ERR 9. oktoobril. Kas nüüd on oodata kodumaiste kanamunade müügilt kadumist?
Neljapäeval kirjutas jällegi ERR pealkirja all “Veterinaar- ja toiduamet avastas Järvamaa kalakasvatuses kalataudi”, millega kaasneb info: “Haigusest vabanemiseks tuleb kogu kasvanduse kalad hukata ja uutega asendada. Selleks tapetakse kalad (võib suunata inimtoiduks) ja kalakasvanduses tehakse pesu ning desinfektsioon. Mõneks ajaks jäetakse kalakasvandus tühjana seisma.”
Kuidas ka ei vaataks, Eesti loomakasvatus on juba pikemat aega kannatanud mujalt siia levinud haiguste all, mis viib teda väljasuremisele üha lähemale. Kui nüüd vaadata kogu seda levikut vandenõuteooriana, et sellisel moel, nagu oli see seakatku puhul, suretatakse välja konkurentide seakasvatust, siis võib kahtlusi tekkida küll.
Kui aga “kuri käsi” välistada, siis pole pilt sugugi ilusam ja tuleb tõdeda, et globaliseerumine on toonud kaasa ka taime- ja loomahaiguste suuremastaabilise leviku, mis laostab põllumajandust rängemalt just vaesemates riikides, toob kaasa põllumajanduse hävimise ja inimeste kolimise linnadesse. Eesti talunikule pole see sugugi lohutav, et oleme Euroopa Liidu liige ja osaline ülemaailmses vabakaubanduses, kui tema elutöö ühel hetkel kokku kukub. Brüsselist saadav kompensatsioon on justkui näkku irvitamine ning Saksamaa ja Prantsusmaa sealiha poekettides mõjub selga löödud noa keeramisena.
Kui siia lisada loodusest tingitud kahjud taimekasvatusele nagu tänavune põud, millega kaasneb kogu taasiseseisvusaja kestnud võimupoliitikute hoolimatus maaelu suhtes (isegi põuakahju “hüvitamine” käis kõrge intressiga laenu kaudu), siis on karta, et 10 000 aasta eest alanud maaharimine ja loomakasvatus leiavad Eestimaa pinnal lõpu juba lähiajal.