01.01.2022
Möödunud aasta lõpp oli pingeline, saabunud 2022. aasta algus tõotab meile kõigile ärevat ootust. Aga üle pika viie aasta tervitas Eesti rahvast uusaastaööl rahulik, südamlik ja kompetentne riigimees. Inimesed, kes vajasid veidigi kindlustunnet, seda ka said.
Kui riigipea mõistab, et uusaastatervitus rahvale ei tohi olla poliitiliselt kallutatud, riivata osade kuulajate tundeid ega olla noomiv, siis oleme me teel presidendi institutsiooni ühendaja rolli ja lihtsalt soliidsuse taastamise poole. Täpselt aasta tagasi sel ajal kõnelenud juht valis poole tema poolt lõhestatud rahva seas. Ka president Alar Karis valis nüüd poole – kogu Eesti rahva poole. Kogu tema (meie) murede, hirmude, lahkarvamuste, rõõmude ja lootustega.
Soovitan lugeda presidendi tervituse veelkord läbi. Tsiteerin vaid ühte kohta, mis minule kui venelasele on eriti lähedane:
„Vaadakem enda ümber. Valgast Narvani, Sõrvest Varnjani, Ristnast Piusani – Eesti on täis tublidust ja lootust. Ja armastust, nagu kirjutas mulle Kohtla-Järve koolitüdruk Aleksandra Veršinina: “Kõik algab armastusest, ka oma linna vastu.”
Aitäh, härra president, et tsiteerisite koolitüdruku Aleksandra sõnu, mis ühendasid neid, keda lahutas teie eelkäija poolt spetsiaalselt selleks kutsutud Sveta. Tollal oli mul piinlik, nüüd on see heastatud.
Ja Teie abilistele on üks palve: las nad lepivad aasta pärast ETV juhtidega kokku selles, et vahetult enne Teie uusaastatervitust ei näidataks televiisoris söövaid ja joovaid lohakalt riides saatejuhte, et meile ei näitaks keegi keelt, ei matsutaks suud, ei mäluks, ei kallaks karahvinist kõrisse mingit jooki ja korinal teataks, et nüüd siis presidendi kord…
Kui riigitelevisioonil ei ole diktorit, kes suudaks Teid väärikalt esitleda, mängigu mõni minut head eesti rahvusmuusikat ja näidaku koduse Eesti vaateid.
Ivan Makarov