Rohepööre tõestab üha rohkem, et miski selles ei vasta turumajanduse reeglitele, sealhulgas näiteks tuulearenduste massiline subsideerimine, mis on elektrihinna kõrgeks ajanud ning sunnib tööstust Euroopa Liidust lahkuma. Turumajandus pole ka sooline tasakaal firmade juhatustes või sotsiaalne kaasatus tööjõupoliitikas, mida liberalism propageerib, turumajandus baseerub hoopis teistel alustel, aga plaanimajanduse järgi haisev rahandusminister Jürgen Ligi on loonud oma majandusteooriad.
Esmaspäeval küsis EKRE saadik Anti Poolamets rahandusministrilt: “Olete oma rohepöördega kosmilised energiahinnad maale toonud, kehtestate norme, mis takistavad ettevõtjaid väga paljudes valdkondades, ja olete esirinnas nende kehtestamisel. Ja varsti lähete jälle Brüsselisse takka kiitma kõikvõimalikke uusi regulatsioone, mis ettevõtjate elu halvemaks teevad. Sest tegelikult on tegu supermaksuga kogu selle CO2 näol, see ulatub igasse eluvaldkonda varsti: ehitusse, veondusse, elektriasjandusse ja nii edasi ja nii edasi, nii edasi. Ehk siis kõik, mis kunagi on olnud kasulik, te lammutate praegu oma töökate kätega maha. Kas te ei leia, et oleks viimane aeg nagu pöörduda mõistliku turumajanduse juurde tagasi ja lõpetada see lammutamine erinevate rohereeglitega?”
Jürgen Ligi väitis kõigepealt, et see maksukoormus, mida Reformierakond on kehtestanud ja mis pärsib nii majandust kui investeerimistahet, olevat kellegi imetlusobjektiks: “Ma tsiteerin rahvusvahelisi autoriteete, mis annavad Eestile väga kõrgeid hinnanguid. Ma võin seda korrata: maksusüsteemi konkurentsivõimelt oleme maailma tipp.”
Selle taustaks võiks tsiteerida värsket Õhtulehte: “PEIED TARTU MOODI: burksikoht läks hingusele, kohe paneb lusikad kotti restoran” ehk “Emajõe Ateenast kaob korraga kaks legendaarset söögikohta. Retro Kiosk juba kinni, Pierre’il viimased päevad.”
Jürgen Ligi jätkab oma “tarkustega: “Rohepööre tähendab seda, et keskkonnakahjusid hinnastatakse. Ja see on otsene turumajanduslik meede. CO2 on tegelikult turumajandus, selle vahega, et ta hindab siis ka keskkonnakahju mingis ulatuses toodete omahinda ja sellega pöörab majandust. Mina sellega olen väga päri olnud alati, keskkonna kahjustamine peab maksma. Ja noh, keskkonnakaitses on ka muid printsiipe – saastaja maksab, tarbija maksab –, mida sinna juurde tuleks siis lisada. Üldine vastutustunne keskkonna eest peab kasvama.”
Jürgen Ligi ajab segast: keskkonnakahjude hinnastamine ei ole kasumil ja konkurentsivõimel baseeruv turumajandus, sest see vähendab mõlemat. See võib olla mingi majandusmudel, aga mitte turumajanduslik. Kui lähtuda Ligi arusaamast, siis võiks hindadesse panna ka inimeste sotsiaalse toetamise, millega ettevõtlus arvestama peaks, aga ka see ei ole turumajandus. Ligi esindab selles pigem marksistlikku majandusmudelit, mis tegeleb kasumi laialijaotamisega igasse kohta, kus miski ebaõiglane on. Kliimavõitlus ei ole turumajanduslik, sest see suunab kasumi majandusvälisesse sfääri.
Pole ime, et Eesti majandus põhjas on, kui seda juhivad Ligi moodi punategelased.
Uued Uudised