Kolmapäeval oli Riigikogus kolmandal lugemisel raamatukoguseaduse eelnõu ja EKRE saadik Siim Pohlak teatas, et rahvuskonservatiivid ei ole nõus valitsuse tahtmisega Eestit veelgi rohkem ääremaastada.
“Raamatukogud on olulised, ka need, mis Tallinnast vaadates võivad tunduda pisikesed ja ääremaadel asuvad. Näiteks on meil Kose vallas korraldatud nii, et koduteenuse raames tuuakse raamatukogust raamatud koju inimestele, kes tervise või kõrge ea tõttu ise raamatukogusse ei saa tulla. Selle käigus saab inimene vajaduse korral suhelda ka raamatukogu töötajaga, mõne sõna juttu ajada ja näiteks kokku leppida, mida järgmisena lugeda, või küsida uudiseid uute ilmunud raamatute kohta.
Täna hääletame siin saalis selle üle, kui palju jääb maaraamatukogudele üle otsustamise õigust kohapeale. Eelnõuga suunatakse kahjuks valla või linna raamatukogusid koonduma ühise juhtimise alla. Lisaks võtab Eesti Rahvusraamatukogu selle eelnõu seaduseks saamise järel järk-järgult üle riiklikud ülesanded, mida seni on täitnud 15 maakonnaraamatukogu.
Plaanitav ühine kataloog võib teha ju raamatute leidmise lihtsamaks, aga kes otsustab edaspidi, kas külaraamatukogu on lahti siis, kui lapsed koolist tulevad, ja kes jätab töötajale aega raamatuid koju viia. Nendes asjades peab sõnaõigus jääma kohapeale ja maakonnaraamatukogudesse peavad töökohad alles jääma.
Praegu näeb seadus maal ette vähemalt ühe raamatukogu keskmiselt kuni 500 elanikuga teeninduspiirkonna kohta. Uuest eelnõust on see alampiir kadunud. Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing on avaldanud soovi, et seaduses oleks ka edaspidi arvuline alampiir, ja ühing hoiatas, et vastasel juhul võib väiksemaid raamatukogusid tabada sama saatus, mis on tabanud paljusid ääremaade väikekoole.
Lisaks lõpetab riik kokku 58 senist töökohta maakonnaraamatukogudes. Maapiirkonnad ja teenuste kättesaadavus saavad siin taas löögi, mis pole küll tänase valitsuse käekirja vaadates mitte midagi üllatavat, aga kurb ja vastuvõetamatu sellegipoolest.
Järvamaa Keskraamatukogu direktor on meedias otse välja öelnud, mida töötajate koondamine näiteks Paides tähendaks. Ta ütleb, et edaspidi võib puudu jääda inimestest, kes tegeleksid lastega, kes teenindaksid lugejaid ja korraldaksid koolitusi. Kui riik ootab raamatukogudelt rohkem, peab ta arvestama ka palgarahaga. Olen veendunud, et samal ajal, kui maapiirkondades taas töökohti kaotatakse, tekib Tallinnas eurodirektiivide täitmise jälgimiseks uusi ametikohti ministeeriumides juurde.
Kui riigil on vaja kulusid kärpida ja töökohti koondada, siis alustame Tallinnast, alustame ministeeriumidest. Võtame näiteks Kliimaministeeriumi, seal oleks kokkuhoiukohti süle ja seljaga. Kärbime Tallinna klaastornides, mitte maapiirkondade arvelt!
Küla- või maakonnaraamatukogus peab jääma tööle inimene, kes aitab lapsel lugemiseks vajaliku raamatu leida, viib eakale raamatuid koju. Neid töökohti tuleb hoida. Maaraamatukogud hakkavad kaduma ka ühe lahtiolekupäeva kaupa. Kõigepealt jääb uks reedel kinni, järgmisel aastal vaadatakse külastuste arvu ja öeldakse, et rahvast käib vähem, et paneme ka neljapäeviti raamatukogu kinni. Nii et see on selline spiraal. Kuidas peakski seal rohkem inimesi käima, kui lahtiolekupäevi jääb vähemaks?
Kahjuks juhtimise tsentraliseerimine paratamatult sellise protsessi käivitab. EKRE ei ole nõus maapiirkondade ja raamatukogude arvelt kärpimisega, raamatukogud peavad jääma lahti ka väiksemates kohtades ja otsustusõigus peab jääma kohapeale. Kui laps ei pääse pärast kooli raamatukokku või eakas jääb ilma koduteenusest, siis meile selline plaan ei sobi.”
