Kolmapäeval oli Riigikogus kultuuriministri 2026. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia “Eesti 2035” elluviimisest (sealhulgas “Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030” elluviimisest), EKRE seisukoha esitas Siim Pohlak.
“Ma usun, et kõik olete nõus, et eesti rahvuskultuur, eesti keel, meie traditsioonid, kirjandus, pärimus, ajalooline mälu on üliolulised. See on side, mis ühendab põlvkondi ja mis hoiab meid tegelikult rahvana koos.
Eesti kultuuriruum ei püsi iseenesest. Ühelt poolt konkureerib meie oma kultuur üha enam üleilmse massikultuuriga, kiirelt leviv ingliskeelne digisisu jõuab noorteni üha enam, ja teiselt poolt lähtub ka siseriiklik keelesurve idasuunalt Eestisse tulnud sisserändest. Seetõttu tuleb kultuuri, sealhulgas eesti keelega seotud küsimustesse suhtuda väga tõsiselt.
Meie ülesanne siin saalis peaks olema hoida Eesti riiki eestikeelse ja eestimeelsena ning tagada, et rahvuskultuur ei jääks ainult pidupäevade teemaks või ei vajuks ära nišši. See peab elama igapäevaselt koolides, kultuurimajades, koorides, rahvatantsurühmades, raamatukogudes, teatrites, kontserdisaalides. Riigil on siin tegelikult oluline roll toetada senisest enam algatusi, mis laiendavad rahvuskultuuri kandepinda, soodustada kultuuritegevust laiemalt ning tugevdada eesti keele positsiooni hariduses, kultuuris ja avalikus ruumis, sest ilma eesti keeleta ei ole ju ka eesti kultuuri ega eesti rahvast.
Kultuuri üks osa, millest täna on juttu olnud, on ka kehakultuur. See, kuidas me rahvana suhtume liikumisse, füüsilisse vormi, pingutusse, eneseületusse, räägib väga palju ka ühiskonnast endast. Liikumise ning spordiga ei ole kahjuks meil enam väga hästi. Kui paarkümmend aastat tagasi liikusid Eesti noored veel rohkelt, siis tänaseks on trendid muutunud. Organiseeritud spordiga tegeleb vaid veidi üle poole 5–19-aastastest noortest ning noorte puhul ei saa me tänases ekraanirohkes maailmas enam eeldada, et liikumisharjumus tekib iseenesest.
Seetõttu on siin ka kooli ja huvihariduse roll ülitähtis. Liikumisrõõm on vajalik, kuid sellest üksi ei piisa. Noor peab teadma, kui kiiresti ta jookseb, kas ta oskab hästi ujuda, suusatada, kool peab õpetama pingutamist, eneseületust ja tervet võistlusvaimu. Kehalise kasvatuse tund ei tohiks olla lihtsalt tunnine jalutuskäik.
Aga vastutust ei saa panna üksnes koolile ja perekonnale. Kui tahame tervemat rahvast, peavad inimestel olema parimad võimalikud tingimused sportimiseks. Eesti kliimas tähendab see, et lisaks välitingimustele vajame korralikke sisehalle, spordisaale ja ujulaid. Ajalukku vaadates, EKRE osalusega valitsuse ajal käivitasime 2020. aastal üle-eestilise aastaringsete spordiväljakute ja multifunktsionaalsete sisehallide programmi, mille esimeses etapis said sisehallid Rapla, Viljandi, Tartu ja Haapsalu, kus praegu tehakse trenni. Kahjuks on see projekt praeguseks soikunud. Seesama sisehallide projekt kandis ka tugevat regionaalpoliitilist eesmärki. Korralikud treenimisvõimalused peavad olema ka väljaspool pealinna.
See suund tuleks taaskäivitada, sest tänane spordiaruanne näitab suuri piirkondlikke erinevusi sporditaristu kättesaadavuses. Tugev Eesti vajab terveid ja füüsiliselt võimekaid inimesi. Selleks vajamegi rohkem liikumist koolis, rohkem võimalusi sportida kodukoha lähedal ning aastaringset sporditaristut üle kogu Eesti, mitte ainult suuremates linnades.
Nagu öeldakse, terves kehas terve vaim ja sportimisvõimaluste parandamine, seeläbi ka Eesti inimeste tervelt elatud aastate arvu suurendamine on loodetavasti kõikide siin parlamendis esindatud erakondade eesmärk, EKRE-l igatahes on.”