Teemamärge: Malle Pärna kolumn

Kolumnist, teoloog ja näitleja Malle Pärn arutleb selle üle, et Eesti ühiskonnas on antud vabad käed EKRE sõimamiseks, rahvuskonservatiivide ütluste vastu aga on algatatud ehtne inkvisitsioon.

Teoloog ja näitleja Malle Pärn võtab oma järjekordses arvamusloos ilusasti kokku selle, mis on Eesti ühiskonnas valesti ja mis on loonud mõranenud peegelpildi maailmas tegelikult toimuvast. “Kuidas nimetada inimest, kelle sõnad ja teod ei lähe omavahel kokku? Kes räägib ja kuulutab sallivust ja avatud mõtlemist, aga oma tegudes väljendab sallimatust ja suletud mõtlemist. Ta räägib avatud […]

Profipropagandistid ründavad EKRE-t Merkeli vastase meeleavalduse pärast. Asetades ennast loomulikult “õigele” poolele, “üllaste” poolele, kus on ka need, keda EKRE plakatite ja vilekooriga “tervitas”.

Huvitav, miks kirjutavad inimesed kantseliidist kubisevaid kohustuslikke poliitkorrektseid ajupesuartikleid? Kas tõesti vabatahtlikult, ise uskudes seda, mida nad kirjutavad? Või kuulavad nad kellegi sõna? Kas nad ise ei püüagi hinnata olukorda, mille kohta neil on kästud sõna võtta? Miks nad seda teevad?

Edukas karjääripoliitik ütles mõni aeg tagasi, et Eesti eesmärk on saada Põhjamaaks.

Kui meie eesmärgiks on tõepoolest, nagu meil kõneldakse, demokraatlik riik ja valitsus, siis peaks see demokraatlik valitsus ühiskonnakorralduse kujundamisel arvestama iga valijaga.

Peatselt saabub jälle vabariigi aastapäev, mil Eesti eliit-vahukiht peab presidendi poolt ilmalikuks kuulutatud Toompea-Eesti pidu katku ajal. Ma ei mõista inimesi, kes lähevad sinna lõbutsema, kui Eesti ja eesti rahvas on surma teele lükatud.

Olla Inimene – kui paljud meist seda tahavad? Kes vähegi saab, annab oma Inimsuse käest – võimalikult suure raha eest. Ent vahel ka veeringute eest, kui suuremat raha ei pakuta.

Paljud inimesed panevad pahaks, kui keegi kirjutab midagi usust, või julgeb avalikult öelda, et lastele tuleks koolis õpetada natuke ka usuõpetust. See olevat usupropaganda, või nagu mõned üsna vulgaarselt ütlevad: “usu pähemäärimine”, ajupesu. Et lapsi tuleb selle “pähemäärimise” ja ajupesu eest kaitsta, las nad suureks saades ise otsustavad, kas see neile sobib või ei sobi. […]

Aina räägitakse: tuleb näha suuremat pilti. Seda ütlevad teistele need, kes ise on kindlad, et nemad näevad küll suuremat pilti, kohe kõige suuremat. Nemad mõtlevad “globaalselt”, see tähendab: ülemaailmselt. Nad olevat avatud, sallivad, innovaatilised.

Paljud inimesed väidavad, et ristiusk on müüt_, ja nemad on realistid, sest nad ei usu mingi kõrgema vaimu ega väe olemasolu.

Ma ei tea, miks Jumal inimese sellisena lõi, et ta paljudest asjadest aru ei saa. Ükskõik kui palju ta ka ei õpi, ikka teeb lollusi. Ja see, kas miski oli lollus või tarkus, selgub sageli hoopis tükk aega hiljem.

Kui meie eesmärgiks on tõepoolest, nagu meil kõneldakse, demokraatlik riik ja valitsus, siis peaks see demokraatik valitsus ühiskonnakorralduse kujundamisel arvestama iga valijaga. “Rahva teenrid” ütlevad end ju tegutsevat rahva huvides, eks ole? Sellepärast on rahvale antud neid sinna ametisse valida.

Elu on muutumine, liikuv protsess. Seda võib näha looduses. Üks ja seesama paik on erinev suvel ja sügisel, kevadel ja talvel, päikese käes ja vihma käes. Miski ei püsi muutumatuna, koguni mitte kivid. Sammal kasvab peale, tükid murenevad küljest, vesi lihvib nurgad ümmarguseks…

Järjest rohkem tundub mulle, et demokraatia ei ole kaugeltki parim ühiskonnaelu korraldamise vorm, sest tekitab palju rohkem sisemisi vastuolusid kui näiteks valgustatud monarhia. Suur osa rahvast tormab omavahel kaklema võimu pärast, ja selleks kasutatakse sageli alatuid vahendeid. Vastaseid tehakse maha, laimatakse, sildistatakse, provotseeritakse, nende kõnedest kistakse välja üksikuid lauseid, mis pööratakse nende vastu. Monarhias tuleb […]