Ida-Virumaal Sinimägedes mälestati kahel päeval sealse suurlahingu 80. aastapäeva, kus olid kohal ka EKRE poliitikud Evelin ja Anti Poolamets. Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi eestvedamisel viidi läbi sisukas konverents ning järgmisel päeval toimus Grenaderimäel, Sinimäe muuseumi juures ja Sinimäe koolis mälestusüritus.
Grenaderimäe tagasivallutamist juhtinud ning selle eest Rüütliristi saanud Paul Maitla tütar Kai Brauer avaldas Poolametsadele tänu, et nad olid ainsate riigikogu liikmetena tulnud 80. aastapäeval Eesti sõjamehi mälestama.
Kai Brauer ei ole kunagi oma kangelasest isa näinud, sest Paul Maitla hukati päev pärast sõja lõppu, 10. mail tšehhi punapartisanide poolt.
“Minu meelest võiks Eesti vabadusvõitlust meeles pidavaid üritusi külastada terve perekonnaga, et noored kannaksid tõrviku edasi järgmisele põlvkonnale,” märkis Anti Poolamets.
1944. aasta 26. juuli hommikuks taandus III SS-soomuskorpus Narva alt ja asus uutele positsioonidele Tannenbergi liinil, mille keskmes olid Vaivara Sinimäed. Eesti territooriumil asuvad kolm kõrgendikku – Grenaderimägi, Lastekodumägi ja Tornimägi – said tunnistajaks ühele Teise maailmasõja veriseimale lahingule.
Saksa vägede paigutus Tannenbergi liinil algas juba 25. juulil, mil rannikul Mummassaare piirkonnas asus major Alfons Rebase juhitud 47. rügemendi II pataljon. Järgnevalt olid paigutatud 23. SS-diviisi Nederland 54. pioneerpataljon, 49. SS-rügemendi De Ruyter I ja II pataljonid, merejalaväe kompanii Ostland, 24. SS-rügemendi Danmarki III pataljoni kompaniid ja 23. SS-rügemendi Norge III pataljon.
Öö jooksul asusid positsioonidele ka 11. Ida-Preisi diviisi üksused, sealhulgas 285. julgestusdiviisi 288. ja 292. politseipataljon ning 113. julgestusrügement. Edasi kuni Peipsini oli 300. Eriotstarbelise Diviisi vastutusala, mis koosnes peamiselt Eesti piirikaitserügementidest. Esimese kaitseliini taga paiknes flaami 6. SS-ründebrigaadi Langemarck I pataljon, Grenaderimäel 23. SS-rügemendi Norge II pataljon ja Rootsi valli taga 54. SS-suurtükirügemendi üksused.
Sinimägede lahingu esimene päev algas 26. juuli hommikul, kui Nõukogude Liidu suurtükivägi alustas tugevat pommitamist, millele järgnes jalaväe ja tankide rünnak. Vaivara Sinimäed langesid mitmetunnise raskesuurtükiväe ja reaktiivmiinipildujate tule alla. Eriti rängalt pommitati Lastekodumäge ja selle ümbrust, mille tagajärjel flaamlaste 6. SS-ründebrigaadi Langemarcki I pataljon pea täielikult hävis.
Rünnakule asusid 98. tankipolgu T-34 tankid, mille külgedel olid kirjad “Nõukogude Eesti eest”, toetades 201. ja 256. laskurdiviisi. Ühisrünnakuga murti läbi mereväelaste kaitseliin Tallinna–Narva maanteel Lastekodumäe jalamil. Saksa vägede peakorteris moodustati seepeale 24. rügemendi 11. kompanii reservijäetud tankitõrjerühmast löögirühm, mis saadeti läbimurret likvideerima. Öö pimeduses toimunud vasturünnakuga hävitati 6 Nõukogude tanki ja võideti tagasi kaotatud positsioonid Lastekodumäe jalamil.
Nõukogude tankide katse läbi murda Langemarcki brigaadi 3. kompanii positsioonidest ebaõnnestus, kuna nende kaks tankitõrjekahurit lasksid puruks 5 tanki ja mitu vastase tankitõrjekahurit, mis ehmatas jalaväe ja rünnakust ei tulnud midagi välja. Selle karistuseks said Langemarcki positsioonid uue tugeva tulelöögi osaliseks.
Sinimägede lahingu esimene päev oli verine ja karm, ent Saksa vägede kindlameelsus ja kiire ümberpaigutus suutsid esialgsele Nõukogude rünnakule vastu seista. Eesti vabadusvõitlejate, Saksa sõdurite ja nende liitlaste kangelaslikkus Sinimägede kaitsmisel jääb alatiseks meelde kui märgiline hetk meie ajaloo ühes suurimas lahingus.