Värske skandaal Sipsiku ümber on hästi sõnastatud Mirjam Mäekivi arvustuses lausega “…mõndagi lapsevanema generatsiooni esindajat (tabas) tõsine pettumus ning noorem sihtgruppki vaatas kohati kummastuse ja kahtlusega, kas see, mis filmitegijad raamatu-Sipsikust teinud, ikka päris õige asi oli.”
“Enne filmi linastumist erutas tulevasi multifilmivaatajaid, enamasti siiski täiskasvanuid, peamiselt küsimus, kas Sipsik on siis poiss või tüdruk. Kuna filmi-Sipsik on pandud rääkima armastatud näitleja Ott Sepa häälega, siis näis olevat sündinud sõbralik kokkulepe, et olgu ta siis pealegi poiss. Kuna raamatus on viiteid, et Sipsik rääkis peenikese häälega, tekitas veidi jämedahäälsem kaltsunukk filmitreileris küll pisukest hämmingut…” lisab arvustaja.
Ilmselt on Sipsiku sooline identiteedimuutus üks raskemini seeditavaid momente – need, kes Sipsikuga üles kasvasid ja praegu vanemad või vanavanemad on, pidasid seda nukku ikkagi tüdrukuks. Seda enam, et eelmise sajandi lõpus mängisid tüdrukud siiski nukkudega ja Sipsik oli ka väljanägemiselt rohkem tüdruku moodi.
Põhjuseks, miks poisistunud Sipsik ehk häiris, on vasakpoolsetes ühiskondades massiliselt leviv lasteraamatute poliitkorrektseks ümberkirjutamine. Ega neegriprintsessist Pipi pole ainus – hiljuti vahendas Maaleht uudist selle kohta, kuidas Eesti lasteraamatust tuli rootsi keelde tõlkides isegi pärnaõied teise ravimtaimega asendada, sest Rootsis seonduvad need õied nõiakunstiga.
Kas lugejal-vaatajal on üldse mingit õigust kaasa rääkida, kui keegi raamatu või filmi sisu muudab? Hiljuti oli huvitav lugu Potteri-saagaga, kui loo autor J. K. Rowling surus arvukates Potteri-fännide keskkondades läbi seisukohta, mille järgi Sigatüüka kooli direktor Albus Dumbledore oli gei. Fännid, kes polnud sugugi mitte homofoobid, väitsid seepeale, et kui raamatus ja filmides see kuidagi välja ei tulnud, siis pole vaja talle uut identiteeti luua. Nende arvamus jäi peale, kuigi Rowlingu silmis on võlur endiselt gei, ja ta on ära märkinud, kes võlurikooli õpilastest olid juudid ja teised vähemused.
Lääne kultuuris ja kunstis ongi üha enam poliitkorrektset lähenemist, kus esindatud peavad olema kõik vähemused ja eri kultuurid. Saksamaal juhtus isegi absurd, kus mingi rühmitus protesteeris selle vastu, et filmis polnud mustanahalisi – kuigi linateos rääkis varasest keskajast.
Sooneutraalsus on üks niinimetatud “uusnormaalsustest”, mis on Lääne ühiskonnale peale surutud üsnagi ideoloogilistel kaalutlustel. Kui mõnes riigis muudetakse liiklusmärgid sooneutraalseks, siis kas ühiskonnalt selleks mandaati küsitakse? Kui mitte, siis ongi kuskil poliitkomissarid, kes teevad otsuseid oma äranägemise järgi – seda enam, et liiklusmärgi eesmärk on liiklusohutus, mitte sooline võrdsus.
Nii on enamiku selliste ümberkirjutamiste ja uusversioonidega – selle taga on üldjuhul ideoloogid. Mistahes muudatuste tagajärjel saab alati kannatada vähemalt ühe põlvkonna mängumaade identiteeditunnetus. Varasematel Pipi Pikksuka austajatel on igal juhul meeles, kuidas Kurrunurruvutisaare lapsed austasid Pipit kui võõralt maalt tulnud sõbralikku ja neid kaitsvat printsessi.
Eestiski on nüüd Lääne poliitkorrektsus kohal ja siil Priidiku raamatut lapsele kinkides peavad vanemad olema valmis vastama küsimusele, et kust saab kahe pullist isaga vasikas piima. Ilmselt tuleb Sipsiku-üllatusi varsti veelgi, kuni propeller-kleidi Karlsoni, vabandust Karlottani.