Liberaalses Läänes on kombeks teha suuri sõnu, ennekõike aga kõike ja kõiki hukka mõista, mis aga “pahalaste” puhul üldse ei tööta. Sobivaks näiteks on sadu kordi hukka mõistetud Malaisia reisilennuki allatulistamine – palju inimesi suri, tehti igasuguseid uurimisi, aga tegelikud süüdlased jalutavad ilmselt vabalt ringi.
BNS vahendab: “Tööstusriikide ühenduse G20 liikmed, nende seas Venemaa, mõistavad tippkohtumise lõpus hukka Ukraina sõja mõju majandusele, ja enamik mõistavad hukka ka sõja enda, selgus teisipäeval lõppkommünikee mustandist.”
See on ikka paras absurd: mõistetakse hukka abstraktne sõja mõju, aga mitte sõda ennast. Tegu on puhtakujulise asendustegevusega, kus pärast hukkamõistu minnakse rahulikult laiali – “me andsime oma panuse”.
Sama jant toimub ka Eestis: Riigikogus kuulutati Kremli režiim üksmeelselt terroristlikuks, aga kui EKRE lisas viis parandust, mis konkreetselt ja reaalselt oleks viinud osade suhete katkestamiseni, siis hääletati need teiste erakondade poolt maha. Neile aitas sõnadest küll, milleks veel teod?
Möödunud nädalal tegi kummalise avalduse ka välisminister Urmas Reinsalu, kes kutsus teisi riike üles muutma mõtteviisi Ukraina sõja osas. See on küll uus tase, kui konkreetse abistamise asemel hakkavad riigid tegelema oma mõtteviisi korrigeerimisega. Võib-olla on ka mõtteviisi vaja muuta, aga mitte eraldi ettevõtmisena.
Rahvusvaheliste organisatsioonide (näiteks ÜRO) kohta on juba ammu öeldud, et need ei saagi olla efektiivsed, sest seal ainult räägitakse, suurtele sõnadele järgnevad heal juhul vaid väikesed teod.
Lollusi, nagu rohepööre, oskavad ja tahavad need hukkamõistjad siiski üsnagi purustavalt ellu viia.
Uued Uudised