President Kaljulaidi tänavuse pidupäevakõne kohta on tulnud vastakaid arvamusi, mis näitab, et tegu oli taas lõhestavate sõnumitega – kurtis ju isegi sots Ossinovski, et see olevat olnud kohatult vastandav, seda muidugi venekeelsete osas.
Ega rahvusmeelsedki sellest kõnest vaimustuses pole, sest Kaljulaid andis jätkuvalt edasi ka globalismi ja multikultuursust toetavaid seisukohti. Mõned näited.
Kaljulaid: Sest me kuulume kokku. Läbi isamaa-armastuse. Rahvustunne on ülev tunne. Aga ta võib kergesti muutuda väiklaseks, kui meil on kahtlusi oma rahva, keele ja kultuuri turvalise kestmise osas. Me kõik, kes me oleme üle elanud okupatsiooni, elame selle kestmisehirmuga kogu oma elu.
See rasvaselt äramärgitud lause on räigelt eestluse-vaenulik – kui tunned muret oma rahva, keele ja kultuuri turvalise kestmise osas, oled väiklane. Palju on siin puudu süüdistusest, et oled kurjategija – ilmselt paneb vihakõneseadus sellegi paika.
Mitte kunagi ei ole Eesti president pidanud muret oma rahva pärast väiklaseks – Kaljulaid aga on sellel arvamusel.
Teadmine, et ollakse osa 1,3 miljonist, on meile tähtis. See tunne aitab toime tulla maailmas, kus suuremad sõbradki paanikahetkedel liigselt ei kõhkle, et teha otsuseid pigem oma rahva huvides. Kriisiajal tulid paljud eestlased koju tagasi, et siin – omade keskel – see aeg üle elada. Nad lendasid mesipuu poole, varjule.”
Mis ajast on meid, eestlasi, 1,3 miljonit? Meil on selle arvu jagu Eestimaa elanikke, mitte eestlasi – viimaste arv kodumaal on kindlasti kõvasti alla 900 000, sest kümned kui mitte sajad tuhanded on võõrsil. See kõnekatke näitab, et president arvab eestlaste hulka kõik, kes siia jala on tõstnud.
Meie kultuuri, keelt ja kombeid ei ähvarda täna mingi suur väline jõud. Moskva eest kaitseb meid Eesti Kaitsevägi ja NATO. Euroopa Liit on rahvusriikide liit, kus erinevad keeled ja kultuurid on väärtus.
See Euroopa Liit on vastu võtnud nii palju võõraid, et Prantsusmaa president peab muretsema islamiseparatismi ja vabariiklike väärtuste pärast. “Suureks väliseks jõuks” on massimigratsiooni suunav rändepakt, aga ka äsja taastatud tööränne endisest Nõukogude Liidust, mis muudab Eesti venekeelsemaks, ning ähvardab meie kultuuri, keelt ja kombeid – seda aga Kaljulaid märgata ei soovi.
Kui meil on see kindlus, oleme avatumad ja uudishimulikumad ka muude kultuuride suhtes, kes meie keskel killukestena toimetavad.
Üks selline “killuke” on Ida-Virumaa, kus eestlased on ise killukeseks muutunud – need killukesed kasvad ruttu üle no-go-tsoonideks, nagu need on Rootsis, Belgias ja mujal Lääne-Euroopas.
Rahvustunne on ka võimaluses olla uhke oma riigi üle mujal maailmas. Kuulumine teiste, demokraatiat ja vabadusi armastavate ja inimõigusi austavate rahvaste hulka.
Paraku näitavad näiteks George Sorose või Guy Verhofstadti rahvusriikide vastased sõnavõtud ning rahvusmeelsete Ungari ja Poola vaenamine Brüsseli poolt, et seda rahvustunnet Euroopa Liidus ja mujal Läänes enam näha-kuulda ei taheta – isegi valge nahavärv kuulutatakse liberaalses ruumis juba ebasoovitatavaks.
Julgeolek on suuresti hoiak. Nii meie endi hoiak oma liitlaste suhtes kui liitlaste hoiak meie suhtes. Me ei tohi seda iial unustada. Eesti tähistab paljude maailma riikidega just tänavu diplomaatiliste suhete sajandi täitumist. Üks lähedane liitlane ütles mulle, et kuigi kaitsekoostöö sujus meil ka viimasel paaril aastal, on samal väärtusbaasil toimetades ikkagi kindlam tunne, et see kõik saab pikalt jätkuda. Loodan, et nüüd ja igavesti edaspidi võimendavad sisepoliitilised arengud meie missioonisõdurite tööd liitlaste lähedal hoidmiseks.
Väide “kuigi kaitsekoostöö sujus meil ka viimasel paaril aastal” näitab, et president vestles mingi liberaalse välispoliitiku või diplomaadiga, sest see on selge vihje EKRE valitsusoleku ajale.
Samas aga on paljuütlev lause “Me ei tohi seda iial unustada. Eesti tähistab paljude maailma riikidega just tänavu diplomaatiliste suhete sajandi täitumist” – muuhulgas täitus 24. veebruaril 100 aastat Eesti ja Ungari diplomaatilistel suhetel. Ungariga aga ongi just viimasel kahel aastal suhted paranenud, sest nii EKRE võimupoliitikud kui Isamaa välisminister toetasid nii madjareid kui poolakaid, kellega on eesti rahval tugev ühine väärtusbaas. Nüüd, Reformi- ja Keskerakonna valitsuse aegadel, on just Poolal ja Ungaril põhjust liitlassuhete pärast muretsemiseks.
Korruptsioon halvab arengu, riigijuhtide vastutulekud sõpradest ärimeestele peletavad ausaid ettevõtjaid – lahkuvad nii omad kui need, kes meie ärikliimat varem kiitnud on ja just sellepärast siia tulnud ongi.
Tahaks väga loota, et korruptsiooni all mõtles riigipea lisaks Keskerakonna skandaalidele ka rahapesu Reformierakonna võimuaegadel. Ilmselt siiski mitte.
Hea Eesti rahvas – jõuamegi tagasi rahvustunde ja rahvusliku enesekindluse juurde. Kas pole väikerahva kestmine mitte kindel siis, kui tema elujärg on naabritega enam-vähem võrreldav?
Kahjuks on hea elujärg viinud massimigratsioonini heaoluühiskondadesse ning rootsi ja tasapisi ka soomerahva rahvustunde ja rahvusliku enesekindluse taandumiseni.