Uuest aastast on Euroopa Liidu eesistujaks Horvaatia, Soome poolaasta aga möödus ajaloo rahulikus rütmis.
EL-i eesistumine on emotsionaalselt üle hinnatud – tegu on kõigest koosoleku juhataja rolliga, ja eesistuja riik ei suuda üldjuhul suurt midagi muuta.
Eestis valitses ju samuti suur eufooria, kuigi paljud ütlesid, et enne meid sellel kohal olnud Slovakkia ja Malta ju midagi vapustavat ei teinud. Nii ei tulegi ka Eesti eesistumisajast suurt midagi meelde, peale läbi Tallinna tuisanud korteežide ja Kultuurikatla siltide.
Soomel olid suured kliimaambitsioonid, kuid paraku tuli selles osas mõningane jahenemine, sest selgus, et päris hurraaga kliimat siiski ei päästa. Veel paistis Soome silma tülinorimisega hõimukaaslase Ungari kallal, lubades juhtida madjarite ja poolakate karistamist sõnakuulmatuse eest Brüsselile, kui sedagi ei õnnestunud neil eriti edendada.
Nüüd on järg siis Horvaatia käes ja sealtki ei maksa suurt midagi oodata – küll aga pärast teda eesistujaks saava Saksamaa poolt, ja mitte heas mõttes, sest Berliin seda võimalust oma hegemoonia kehtestamiseks juba kasutamata ei jäta.