03.05.2020
Soomet mõjutab pandeemia tugevalt. Pilt on illustratiivne.
Uute Uudiste kaasautor Soomest Paul Oja edastab Põlissoomlaste liidri Jussi Halla-aho sisutiheda maikõne, milles on ära toodud põhjanaabrite probleemid.
“Meie lahetagused mõttekaaslased Põlissoomlased pühitsesid 1. maid seekord virtuaalselt. Netis oli üleval rida maitervitusi, mida iga soovija Põlissoomlaste netiportaalis Suomen Uutiset vaatamas võib käia.
Põlissoomlaste esimees Jussi Halla-aho esines seekord eriti sisuka ja mõttetiheda kõnega. Heitkem siinkohal pilk selle olulisematele momentidele.
Kõigepealt juhib Halla-aho tähelepanu asjaolule, et majanduse üleilmastumine on heade aegade ideoloogia ja maailmakord. „Nii kaua kui kõik toimib, kõik toimibki,“ ütleb ta. Tootmise üleviimine piirkondadesse, kus seda odavamalt õnnestub korraldada, võib aga erakordsetes oludes valusasti kätte maksta.
„Meil näiteks puudub oma kaitsevahendite tootmine, kuna globaliseerumine on Soome vastavad tehased sulgenud ja viinud need üle riikidesse, kus tootmine paremini ära tasub. Nüüd ostetakse kaitsevahendeid sulide käest arutult kõrge hinna eest.“
Halla-aho soovitabki, et nii Soomel kui ka kogu Euroopal tuleks oma kohalikku tööstust toetada ja kaitsta oma tööstust ja põllumajandust tollipoliitikaga, mille tulemusel odava toodangu import ei tasuks ära.
Kriis on sundinud Halla-aho arutlema ka üldisemalt parlamentarismi üle, selle üle, kui tõhusalt parlamentaarne süsteem ekstreemsetes tingimustes ühiskonna juhtimisega toime tuleb.
„Sõna „parlamentarism“ on soomlaste südamele armas. Paljud tunnevad, et see on sama, mis „demokraatia“. Seepärast on parlamentarismist raske rääkida kriitilises võtmes, ilma et alati valvsad dotsendid ja ajakirjanikud seda hirmujudinais hukka mõistaks. Tegelikult ei ole parlamentarism siiski sama asi kui demokraatia. Parlamentarism on üks demokraatia vorme.
Näiteks Ameerika Ühendriigid on demokraatlik riik, kuid seal ei ole parlamentaarset riigikorraldust. Parlamentarism tähendab süsteemi, milles seadusandlik, valimistel valitav organ, meie riigis parlament ehk Eduskunta, valib enda seast täitevvõimuorgani ehk valitsuse. Valitsus võib jätkata tööd nii kaua, kui talle kuulub parlamendi enamuse usaldus. Ühendriikides aga otsestel valimistel valitud riigipea nimetab valitsuse ja ministrid on oma ala asjatundjad, mitte rahvasaadikud, kes lihtsalt juhtusid olema õiges kohas õigel hetkel.“
Ühe parlamentaarsüsteemi puudusena toob Halla-aho Soome olusid analüüsides esile parlamentaarse kontrolli puudumise.
Teise probleemina nimetab ta seda, et väikeparteide esindajatest ministrid võivad oma tegutsemisega ebaproportsionaalselt suure mõju saavutada ja niiviisi kogu ühiskonnale oma erakonna agendat peale suruda.
„Näiteks roheliste käes on keskkonna- ja kliimaministri, siseministri ja välisministri portfellid. Siseminister peaks vastutama Soome siseturvalisuse eest, välisministril aga tuleks seista Soome rahvuslike huvide eest rahvusvahelistes suhetes. Selle asemel on mõlemad suunanud oma põhienergia sellele, et Soome saaks võimalikult kiiresti toodud ISIS-peresid Süüriast ja asüülitaotlejaid noormehi Kreeka laagritest ning selle asja ajamisele, et kõik Soome saabunud õnneotsijad saaksid siia jäädagi. Kehtivas süsteemis saab sellisest ühe partei suunast kogu valitsuse ja ühtlasi ka kogu parlamendi suund, kuigi selle taga soomlaste enamuse tuge mingil juhul ei ole.“
Kolmanda probleemina, mille just koroonakriis on teravalt välja toonud, mainib Halla-aho ministrite ja kõrgete ametnike võimeid/võimetust oma tööülesannetega keerulistes oludes toime tulla. Tavaoludes edenevad asjad rutiiniga, kui aga midagi ootamatut juhtub, siis ei osata muud kui imestada.
”Parlamentaarses riigikorralduses ei jagata ministriportfelle oskuste või pädevuse alusel. Nende jagamine toimub selle järgi, milline on hetke poliitiline hierarhia. Ministrid omakorda nimetavad ametisse riigisekretäre ja kantslereid hoopis muude omaduste järgi kui kompetentsus.
Sellise poliitilise kultuuri varjukülgi oleme viimaste nädalate jooksul näha saanud. Info ministrite ja ametnike vahel ei liigu, mitte keegi mitte millegi eest ei vastuta. Erilisi abilisi ja riigisekretäre on nii palju, et nad põrkavad juba peadpidi kokku, kuid selgus tähtsates asjades jääb saamata.“
Ka selliseid küsimusi tasub arutada, kui koroonatolm ükskord maha langeb. Ükski süsteem ei ole täiuslik, kuid oluline on nõrgad kohad ära tunda,“ võtab Halla-aho oma parlamentarismi analüüsi kokku.
Lõpetuseks toonitab Jussi Halla-aho veel, et Soome on soomlaste kodu ja turvapaik maailmas. Kõik muud ülesanded on sellega võrreldes teisejärgulised. Paraku leiab praeguse valitsuse poliitikast rohkesti näiteid, mis hoopis teise suunda viitavad.
„Tasuta juriidilist abi asüülitaotlejatele laiendatakse, mis hoogustab edasikaebuste tootmist ja pikendab menetlemise aegu. Pagulaskvoodi kasvatamise plaanid püsivad endisena, kuigi mitmed Euroopa riigid lõpetasid kvoodipagulaste vastuvõtu juba 2015. aasta massirände tulemusena. Soome võtab Kreekast kolm korda rohkem pagulasi kui Saksamaa, kus elanikke on 16 korda rohkem kui Soomes. Valitsus valmistab ette seaduseelnõu, mis annaks asüülitaotlejale tööloa riiki saabumise hetkest alates; asüüli taotlemine annaks siis võimaluse kogu sisserännu alasest seadusandlusest mööda hiilida.
Abi arengumaadele on selle valitsuse perioodil plaanis kahekordistada. Kallist ja mõjult küsitavast õppekohustuse pikendamisest peetakse kinni. Maailma auahneimast kliimapoliitikast peetakse kinni soomlaste töö ja ettevõtluse arvel. Eriliste abiliste armeest peetakse kinni. Toetusi parteidele suurendatakse. Meediale planeeritakse püsivat riiklikku toetust, mis mõistagi ainult tugevdaks meedia rolli valitsuse kriitikavaba sülekoerana,“ loetleb Halla-aho.
Põlissoomlaste esimees hoiatab, et kriisis räsida saanud majandusega riik ei saa endale enam uhhuu-majandamist lubada.”
Paul Oja
