10.03.2019
Karta on, et Kaido Höövelson hakkab üsna ruttu poliitikast sumoringi tagasi igatsema.
Viimastel valimistel sai taas Riigikogusse sisse mitu head näitlejat, sportlasi ja teisigi oma alalt poliitikasse tulla tahtjaid, kes otsustasid lülituda maailma päästmisesse.
Rahva seas populaarsed ja armastatud inimesed seda just arvavadki, et nad suudavad seal midagi ilusat ära teha. Paraku tuleb pettumus kähku, sest tegelikult selgub, et töö Riigikogus on hoopiski teistsugune, kui arvati. Nii ongi päris paljud loomeinimesed, nagu näiteks Mihkel Raud, lahkunud veel enne, kui saadikuaeg otsa saab.
Laias laastus tähendab see seda, et sportlane ei saa parlamendisaadikuna otseselt midagi spordi heaks ära teha ega näitleja teatrit aidata või veel midagi. Neid asju saab aidata korda ajada riigieelarve kõnelustes, kuid mitte igapäevatöös.
Tavatööks on Riigikogus seadusloome, kuhu pikitakse praegu ohtralt sisse keerulisi eurodirektiive. Nii avastabki näitleja ennast kusagil komisjonis jäätmeid käsitlevat keskkonnaseadust muutmas või mingit tsiviillennunduse seadust korrastamas. Enamasti avastabki ka sportlane just seal – no mida kuradit ma siin teen?
Jah, Riigikogus hääletatakse läbi ka palju olulisi riiklikke küsimusi käsitlevaid seadusi, aga sealgi tuleb arvestada fraktsiooni ja koalitsiooni ühisarvamusega ja oma arvamus tuleb sageli kõrvale jätta. Nii avastabki rahvaesindaja, et ta on sattunud kohta, kus päevade kaupa tuleb läbi lapata sadu lehekülgi juriidilisi tekste, kusjuures sa ei tohi otsuseid tehes nüanssidega eksida. Seadusloome saadab saadikuid ka siis, kui Toompealt ollakse lahkunud, lisaks veel ka ohtrad poliitilised kisklemised ja ülisuur tähelepanu saadiku isiksuse suhtes koos ärategemissooviga poliitiliste oponentide poolt.
Kirjutan seda just sellepärast, et praegu tulevad Riigikogusse Üllar Saaremäe, Raivo Tamm, Kristina Šmigun-Vähi ja Kaido Höövelson. Mida te kullakesed arvate, kuhu te satute? Riigikogus saalis ei ole maailma päästvaid Supermane, seal ei ole ei näitelava ega spordiringi, vaid on poliitilised intriigid ja ohtralt juriidilise tekste. Kaido ja Kristina, seal pole spordi haisugi, peale Riigikogu jõusaali; Üllar ja Raivo, näitemängu teeb vaid peaminister Ratas, vastates saadikute küsimustele!
Täitsa võimalik, et mõni sportlane või näitleja kasvatabki endale soomused selga ja hakkab poliitikuks, enamik neist aga hakkab igatsema teatri ja spordiradade järele, mõistes, et ka tegelikult olid nad valimistel peibutuspardid, kelle populaarsust elukutselised poliitikud ära kasutavad. Mõned kasutavad siiski olukorda ära, nagu uut ja värskemat poliitikat lubanud Tanel Talve, kes liisis endale esinduskuludest uhke maasturi.
Ain Lutsepp ei olnud viimases Riigikogu koosseisus sugugi see lahe näitleja, keda võis teatris kohata. Olen kindel, et ka üliandekad ja vaimustavad näitlejad Üllar Saaremäe ja Raivo E. Tamm on varsti justkui kehveimas rollis, aga mitte näite-, vaid elulaval. Aga seegi on kogemus…
Eriti kahju on muidugi Barutost – tore ja asjalik Eesti poiss, kes on kodumaale palju kuulsust toonud – ja kui kaua suudab ta ennast läbi närida neist eurodirektiivide hunnikutest, millega saadikud kokku puutuvad.
Inimesed valivad juba kutselisi poliitikuid, kui väga nad neid ka ei sõimaks. Mõnusad telenäod on lahedad helesinisel ekraanil, Riigikogus muutuvad nad ruttu grimassiks.