25.06.2018
Sõda Malis on käinud juba pikka aega ega näita raugemise märke.
Iga uudist saab tõlgendada erinevalt ja erandiks pole ka viimane sõnum Eesti sõjalisest koostööst ühes kaitsealgatuses.
Luksemburgis Euroopa Liidu kaitse- ja välisministrite kohtumisel osalenud kaitseminister Jüri Luik allkirjastas esmaspäeval Euroopa kaitsevalmiduse algatuse ühiste kavatsuste protokolli, edastas kaitseministeerium. Protokollile kirjutasid Eesti, Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia, Taani, Portugal, Hispaania, Holland ja Ühendkuningriigi kaitseministrid, vahendab BNS.
“Algatuse eesmärk on teha suuremat koostööd riskide jälgimisel, mis võivad ohustada Euroopa turvalisust ning arendada ühiselt võimekust kriisidele kiirelt reageerida,” ütles Luik. Ta lisas, et oluline on jälgida julgeolekuohte nii lõunas kui ka idas. Ilmselgelt on suur rõhk operatsioonidel väljaspool Euroopat.
Kahtlemata on igasugune kaitsekoostöö Eesti jaoks kasulik, kuid selline ühisettevõtmine koos Prantsusmaaga, eriti veel Barkhane operatsiooni raames, sunnib küll ettevaatusele. Nimelt üritab president Emmanuel Macron tõusta Euroopas juhirolli ja tõmmata enda kampa väiksemaid riike, mis pole aga tema globalistlikku mõttelaadi ja valitsemisstiili arvestades Eestile soodus – meie arvestavaim sõjaline liitlane on hoopis USA, suhetes kellega on Jüri Ratase valitsus selge distantsi vahele tõmmanud.
Pole kahtlustki, et Pariis on huvitatud väikeriikide tõmbamisest oma koloniaalsõdadesse, et need rahvusvahelisemaks ja seega legitiimsemaks muuta. Mali on Prantsusmaale tähtis ennekõike sealsete loodusvarade tõttu, mida kaevandavad Prantsuse firmad. Eesti on nüüd ennast rohkem sidunud ja kui jälgida teisi kaitsealgatuse osalejariike, siis kõik need on vanad EL-i liikmesriigid, meie riik on ainus sotsialismileerist tulnud maa. Algselt võibki tunduda, et Eesti on ennast tegijariikide hulka surunud ja need on ta kui edumeelse kaasalööja endi hulka võtnud.
Paraku ei maksa selles üldse kindel olla, sest Eesti on ennast juba aastaid näidanud iga hinna eest teiste sabas sörkijana, lüües kaasa igal pool, kuhu teda vaid kutsutakse, arvestamata seejuures omaenda huvidega. Eestil pole pikka aega olnud selgrooga välispoliitikat, on olnud vaid lipitsev käitumine vägevate ees, et kiitust saada. Me mäletame seda, kuidas Eesti ühines USA saatkonna Jeruusalemma viimise vastastega, väites, et peab olema solidaarne kogu Euroopaga – sealsed riigid aga hääletasid vastavalt oma huvidele nii poolt kui vastu, või siis erapooletuks jäädes. Eesti positsioon osutus mõttetuks mulliks.
Miks pole kaitsealgatusega ühinenute seas ühtegi Eesti saatusekaaslast sotsialismiaegadest? Ilmselt jälgivad nemad rohkem, millised on kasud peale selle, et “meid märgatakse” – kiitus hea käitumise eest pole enamasti suurt midagi väärt. Ilmselt on Läti ja Leedu leidnud, et see algatus pole nende huvides. Vaevalt et Eesti truualamlikkus omab olulist tähtsust hetkel, kui Läänel tuleb otsustada, kas alustada sõda Venemaaga või mitte. Saksamaast, kes selles kambas kaasa lööb, tasuks samuti eemale hoida, sest tema kiire lähenemine Venemaale võib tähendada, et Vene turg ja loodusvarad kaaluvad mingil hetkel Berliini silmis üle Baltikumi kaitsmise mõttekuse.
Mis aga puutub Barkhane operatsiooni, siis tegu on otsese sõjalise ettevõtmisega, kus Eesti on koos Prantsusmaa ja Mali valitsusvägedega üks sõjaline pool, erinevalt näiteks Kesk-Aafrika Vabariigist, kus ollakse rahuvalvajad kahe sõdiva poole vahel. Kõigist Barkhane operatsioonipiirkonna riikidest tuleb pidevalt teateid sõjategevusest, seal on sel aastal hukkunud nii Niigeri, Mali kui Prantsuse sõdureid ja eestlasedki vaevalt kõrbes tinasajuta jäävad. Tahaks väga loota, et Eesti osalemine sellises kaitsealgatuses on läbi mõeldud, kuid senini praktika näitab, et pigem on selle taga soov suurtele meeldida ja truualamlikkus.