Viimane saade “Pealtnägija” naistest ja poliitikast näitas, millises solvumisühiskonnas Eesti juba elab – kõik näevad igal pool enda ahistamist, selle asemel, et vastu hakata ja ennast tõestada.
Saates räägiti sellest, et Jürgen Ligi ütleb naistele halvasti. Ja siis? Ligi pole härrasmees ja seda ka mitte tema kõrval olevate härrasmeeste suhtes. Ta ei tohiks halvasti öelda ka Jevgeni Ossinovskile ja Mart Helmele – aga ta ütleb.
See, et Ligi ütleb naistele midagi naistega seotut, ei oma tähtsust – kes on kuulanud reformari ütlusi rahvuskonservatiividest meeste kohta, siis seal kasutab ta mehelikkust kahtluse alla panevaid väljendeid a la “oled kõva mees või?”
Isegi kui Ligi oleks härrasmees, siis kas naised tema ümber ikka on daamid? Võib-olla käitubki Ligi nende kui sooneutraalsete semudega, sest amatsoonide vastu pole mõtet džentelmen olla. Kõik need prouad ongi ju tegelikult feministid – miks nad siis ootavad džentelmenlikku suhtumist?
Saade rääkis naistest poliitikas. Jah, neid on sinna vaja, aga miks peab neile händikäpi tekitama ja nad kätel poliitikasse kandma? Sest just seda nad ise nõuavad – tehke meile mugav keskkond, et me saaksime poliitikas särada – ei, te võidelge ennast sinna ja alles siis tunnete tõelist võidu maitset.
Miks peaksid naised poliitikas olema eriliselt koheldud? Nad ei ole midagi erilist, nad pole meestest paremad ega halvemad, nad on inimesed, kelle Loodus on teinud eluandjaks. Poliitikas aga on nad lihtsalt inimesed.
Praegu Eesti poliitikas olevad naised pole andnud põhjust ennast poliitiliselt eriliseks pidada. Nad on Riigikogu sõnelustes täpselt sama õelad ja vihased kui mehedki – näitavad isegi keskmist näppu. Presidenti aga võib südametunnistuse piinadeta ühiskonna lõhestajaks pidada.
EPL-i ajakirjanik Raimo Poom väidab, et mehed tunnevad hirmu tugevate naiste ees ja marufeminist Mari-Liis Sepper küsib, et miks pole veel olnud naissoost kaitseministrit. Aga kas on vaja?
Vaadelgem senist poliitikat. Mille poolest oli sots Katri Raik siseministri ametis parem kui sots Andres Anvelt enne teda? Mille poolest oli Riina Sikkut tervise- ja tööministri ametis parem kui praegune sotsiaalminister Tanel Kiik? Mida tegi Kadri Simson majandusministeeriumis rohkem ära kui teeb praegu Taavi Aas? Kas Urve Palo paistis millegagi silma nii, et Kaimar Karul oleks nüüd latt ülikõrgel? Mida tegi Kaja Kallas Euroopa Parlamendis rohkem ära kui Urmas Paet?
Olgem ausad – ei oska kohe midagi pakkuda. Ükski minister pole teisest parem olnud sellepärast, et ta on mees või naine. Kui naised poliitikas on samasugused kui mehed, siis miks peaks neid eelistama? Või miks peaks neid kartma – kui naiselikku õelust ei arvesta?
Sooline võrdsus? Siis tehkem triibulised nimekirjad, kus president on naine ja Riigikogu esimees mees, peaminister mees ja järgmine asendusminister naine, 50 kohta Riigikogus kummalegi soole pluss üks naistele boonuseks ja nii edasi.
Kujutagem ette valitsust, kus peaministriks on Kaja Kallas ja ministriteks riburida Riina Sikkut, Katri Raik, Yoko Alender, Signe Riisalo, Liina Kersna, Oudekki Loone, Maris Lauri, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Vilja Toomast ja nii edasi. Kas selline valitsus tooks Eestile õnne ja jõukuse? Immigratsiooni ja “euroopalikud väärtused” aga päästakse nad kohe kindlasti meie õue peale valla.
Saade “Pealtnägija” tõestas, et naised poliitikas ei taha mitte ise ennast tõestada, vaid kasutavad traditsioonilist naiselikku relva ehk pisaraid, et kaastunnet välja meelitada ja soovitu saavutada.
Mis aga puutub solvamistesse poliitikas, siis kui sõnad teevad sedavõrd raskelt haiget, et selleks peab saatesse minema, siis järelikult pole inimesed oma mugavas elus sõnadest midagi hullemat kunagi kogenudki.
UU