Eesti vajab presidenti, kes arvestab rahva tahtega, püüab ühiskonnas pingeid vähendada ja tuua ühe laua taha kokku eriarvamused, enamused ja vähemused, leiab endine Riigikogu esimees, rahvuskonservatiivide presidendikandidaat HENN PÕLLUAAS, kes alustab kolmapäeval üleriigilist ringsõitu.
Miks tuleb EKRE välja oma presidendikandidaadiga?
EKRE-l oli võimaliku ühise kandidaadi leidmiseks põgusaid kontakte ka teiste erakondadega, kuid ühtegi konkreetset ja tõsiseltvõetavat kandidaati meile välja ei pakutud. Poliitmängudega keeldusime kaasa minemast. Kõike tuleb teha ausalt ja avalikult. Meie erakonnas toimunud arutelude käigus jõuti seisukohale, et presidendikandidaadiks võiksin olla mina. See on kahtlemata suur au.
Kersti Kaljulaid saab kandideerida veel üheks ametiajaks. On teada, et EKRE ei toeta tema jätkamist. Miks?
Kersti Kaljulaid saab kandideerida, kui leiab vajaliku hulga toetajaid, kuid tema jätkamine teisel ametiajal on väga ebatõenäoline. Kindlasti on tal toetajaid, kuid paljude arvates on ta sobimatu käitumise ja presidendile lubamatu kallutatusega põletanud enamiku sildu. EKRE pole ainuke erakond, kes tema jätkamist ei toeta. Kaljulaid on käitunud vastupidiselt sellele, mida nõuab põhiseadusega presidendile antud mandaat, protokoll ja elementaarne viisakus. Olen alati olnud seda meelt, et seisus kohustab.
Kes on olnud Eestile seni kõige parem president? Kes kõige nõrgem?
Ma ei tahaks presidente pingeritta sättida. Igal presidendil on olnud omad head küljed, aga ka mitte nii head küljed. Võib arvata, et kõik nad on tegutsenud oma parima äranägemise ja oskuste järgi. Arvestama peab muidugi seda, kuivõrd nad on seisnud eesti rahva, meie riigi ja kõige laiemas mõistes suveräänsuse eest ning kuidas käitunud olulistel hetkedel. Hinnangu selle annab ajalugu, rahva toetus või hoopiski selle puudumine. Näiteks viiskümmend rasket okupatsiooniaastat meie kõigi südametes olnud president Konstantin Pätsi oreool on ajalooliste faktide väljatulemisega märkimisväärselt tuhmunud.
Millist presidenti Eesti praegu vajab?
Eesti vajab presidenti, kelle südames on Eesti riik, rahvas ja meie sini-must-valge lipp. Ilma selleta ja ilma isamaa-armastuseta kaob nii Eesti riik kui ka rahvas ning meie eelkäijate ja meie töö variseb tolmu.
Eesti vajab presidenti, kes arvestab rahva tahtega. Sellist, kes ei lõhestaks rahvast, vaid püüaks ühiskonnas pingeid vähendada, katsuks tuua ühe laua taha kokku kõik eriarvamused, enamused ja vähemused, kultuuriinimesed ja asjaarmastajad, loomakasvatajad ja loomakaitsjad, metsatöötlejad ja looduse kaitsjad. Püüaks leida meis kõigis edasiviivat ja ühendavat alget selleks, et saaksime ilma teravate vastandumisteta rahulikult koos arutada ja edasi minna. Ma tean, et see võib kõlada utoopiliselt, aga kui ei püüa, siis ei ole ju lootustki.
Põhiseadus ei anna presidendile palju võimu. Mis on teie arvates presidendi põhiülesanne?
Põhiseaduses on presidendi ülesanded ja kohustused täpselt paika pandud. Tõepoolest, erinevalt presidentaalsetest riikidest on meie presidendi võim pikuke. Aga see ei vähenda tema olulisust. Tegelikkuses on presidendi mõjuvõim tema ülesannetest oluliselt suurem. Presidendi edukuse defineerib suuresti see, kuidas ta suudab, oskab ja tahab kuulata, võtta üles olulisi teemasid, osaleda erinevates ühiskondlikes protsessides ja diskussioonides, märgata vajadusi ja puudusi, kaasata inimesi ja pakkuda positiivseid lahendusi, langemata samas liialdustesse või tegeleda naeruväärsustega. Näiteks Lennart Meri suutis oma isiksusega teha presidendi rolli kordades suuremaks, kui see tegelikult on.
President peab olema erapooletu ega tohi kuuluda erakonda. EKRE on Eesti kõige maailmavaatelisem erakond. Kui saaksite presidendiks, kas suudaksite olla erapooletu?
Loomulikult ei loobu ma oma maailmavaatest, seda presidendilt ei nõutagi, kuid elukogemus lubab endasse uskuda. Olen olnud nii Saue linnapea kui ka Riigikogu esimees ja mulle on paljud öelnud, et sain erinevate poolte arvesse võtmisega paremini hakkama kui nii mõnigi minu eelkäija.
Eesti eelmistest presidentidest mõni oli erapooletu, mõni püüdis olla erapooletu ja mõni ei üritanudki. Positiivse näitena võib tuua esile president Arnold Rüütli, kes oli väga tasakaalukas ja silde ehitav president.
Olete näinud poliitikat nii kohaliku omavalitsuse kui ka parlamendi tasandilt. Kuidas nendelt positsioonidelt vaadatuna riik toimib? On meil normaalne demokraatlik riik?
See on keeruline küsimus. Võiks ju öelda, et kõrgelt ja kaugelt vaadates on kõik ilus. Arvestades aga seda, et ma ei ole sündinud hõbelusikas suus ja olen käinud läbi pika tee alt üles, siis seda, mida tuleks muuta ja parandada on palju. Üheks oma tugevuseks peangi seda, et oman tänu ettevõtluse, omavalitsuse ja Riigikogu taustale asjadest head ülevaadet.
Mis puutub aga demokraatiasse, siis tunnen tõesti muret terve hulga Reformierakonna ja Keskerakonna valitsuse poolt Riigikogu menetlusse toodud eelnõude pärast, mis sammhaaval meie demokraatiat murendavad. Kui lisada siia veel kavandatav vihakõne seadus, inimeste biomeetrilisi ja muid andmeid koondava superandmebaasi loomine, aprillikuine ebaproportsionaalne jõudemonstratsioon valitsuse poliitika vastu protestijate suhtes, siis on meil kõigil põhjust muretsemiseks. Ma ei usu, et ükski inimene sooviks Eesti muutumist orwellikuks jälgimisühiskonnaks, kus inimesi võidaks represseerida pelgalt tema seisukohtade ja maailmavaate tõttu. Mulle jääb samuti arusaamatuks, miks meie ajakirjanduses selliste tendentside pärast häirekella ei lööda. Kas ajakirjanikud kiidavad toimuva heaks?
Mis on kõige suurem probleem, mida peate presidendina vajalikuks lahendama hakata?
Üks suurimaid väljakutseid on meie demograafiline olukord. Eestlaste sündimus on alla taastetaseme juba aastaid. Selle ümber pööramiseks vajalike meetmete välja töötamisel tuleb arvestada meie rahvastikuteadlaste soovitustega. Seni ei ole seda piisavalt tehtud. Tuleb leida erakondadeülene poliitiline tahe ja konsensus ning astuda kiiremas korras vajalikud sammud.
Rahvastiku vähenemist ei saa ega tohi asendada immigratsiooniga. See toob kaasa hoopiski uued ja väga tõsised probleemid. Lisaks peame tegema kõik, et meie oma võõrsile lahkunud inimestel oleks põhjus ja võimalus koju tagasi tulla.
Küsitluste järgi sooviksid meie pered rohkem lapsi. Seega ei ole vaja muuta inimeste mentaliteeti. Kitsaskoht asub mujal.
Uuringute järgi on kõige suuremaks probleemiks turvatunde puudumine. Just see pärsib pereplaneerimist ja laste sündimist. Turvatunde puudumine, mure homse pärast, mure toimetuleku pärast ja sellepärast, kas suudetakse tagada endale ja lastele väärikas elu, millised on tugisüsteemid, kas elu on võimalik kõikjal Eestis, kuidas on lasteaia, kooli ja vajalike teenustega. Ilma lasteta pole meil tulevikku.
Paraku on meie hulgas isegi inimesi, kes peavad laste sünnitamist looduse reostamiseks ja probleemide lahendamise asemel likvideeris praegune valitsus nii rahvastiku probleemkomisjoni Riigikogus kui ka rahvastikuministri koha. Mentaliteedimuutusest rääkides tuleb alustada just siit.
Mis vajaks muutmist välispoliitikas?
Kindlasti on meie välispoliitikas tehtud palju head ja tänuväärset tööd, kuid kahjuks on Eesti välispoliitika olnud tihtipeale põhjendamatult allaheitlik. Oleme olnud tunnistajaks olukordadele, kus välispoliitika puudub sootuks või on asendunud teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide soovituste kriitikavaba omaksvõtmisega. Tundub, et peaeesmärgiks on võetud olla võimalikult paljude organisatsioonide liige. See, miks me neis oleme ja tõsisasi, et iga riigi, sealhulgas Eesti välispoliitika peamine eesmärk on seista oma riiklike ja rahvuslike huvide eest, on unustatud või ebasobivaks arvatud.
Kahjuks ei ole sageli peetud oluliseks seda, kas Eesti heaks on suudetud midagi tõeliselt ära teha ja kas Eesti huvid on kaitstud, vaid pigem, et keegi sulle järjekordse nõusolemise eest õlale patsutaks. Mäletate peaministrit, kes uhkustas, et tal on isegi ühe mõjuka väliskolleegi isiklik telefoninumber olemas?
Eesti peab hoidma oma liitlassuhteid, käituma väärika, õiglase, teisi ja ennast austava suveräänse riigina.
Kuhu teeksite presidendina esimese visiidi?
Eestis on traditsioon, et president teeb oma esimese välisvisiidi meie hõimuvendade juurde Soome. Ma ei kavatse seda tava muuta.
Euroopas ei ole ühtegi teist riiki, kellega oleksime sama lähedased. Ajalugu ja saatus on meid küll erinevalt puudutanud, kuid see ei ole meie rahvaid lahutada suutnud. Rasketel aegadel oleme ikka teineteist toetanud. Soome vabatahtlikud osalesid meie Vabadussõjas, Eesti vabatahtlikud Soome Talve- ja Jätkusõjas. Julgeolekupoliitikas oleme hetkel valinud erineva tee, kuid Soome lähenemine NATO-le on hoomatav.
Minul endalgi on tihedad suhted Soomega. Mu isa oli soomepoiss. Ta osales vabatahtlikuna Soome kaitselahingutes ja tuli 1944 augustis koos teiste soomepoistega tagasi kaitsma Eestit meie kaitselahingutes. Meil abikaasaga on Soomes palju häid sõpru.
Kuidas parandada suhteid Venemaaga?
Kahjuks puudub sellele küsimusele hea vastus. Head suhted sõltuvad antud juhul Kremli tahtest. See aga puudub.
Me võime ükskõik millise demagoogia saatel anda ära okupeeritud Petserimaa ja Narva tagused alad või teha veelgi rohkem järeleandmisi kodakondsus- või keelepoliitikas, ent mitte miski ei aita. Aitaks ehk ainult see, kui loobuksime Venemaa kasuks oma iseseisvusest, aga see ei tule kõne allagi.
Need, kes pigistavad silma kinni Venemaa ohu, agressiivsuse, vägivalla, rahvusvaheliste kokkulepete ja seaduste rikkumise, valede ja propaganda ees ning räägivad dialoogi vajadusest ja uuest stardist, teevad olukorra veelgi hullemaks. Sellega Venemaa ambitsioonid vaid kasvavad. Lääne kompromissivalmidust tajutakse Kremlis nõrkusena. Õnneks on enamiku riikide poliitikute silmad pärast Gruusiat ja Ukrainat avanenud.
Venemaa austab julgust, sirgeselgsust ja väärikat enese ning teiste eest seismist. Kui kõik riigid nii käituksid, küllap loobuks Venemaa oma ummikseisu viivast konfrontatsioonist ja suhted paraneksid. Millal see juhtuda võiks, ei julge ennustada.
Mida ütleksite oma esimeses presidendikõnes?
Praegu on seda ilmselgelt vara öelda. Ent laiemalt võttes ei hurjutaks ma kindlasti oma kõnedes eesti rahvast ega viibutaks üleolevalt, kõiketeadja ja eksimatu suveräänina inimeste suunas sõrme. Ma ei pea kohaseks sildistada pidupäevakõnedes neid, kellega ma ei jaga samu arusaamu, väärtuseid või maailmavaadet. Kindlasti ei kuuleks minu suust kunagi, et ma vihkan mõnda Eesti erakonda ja nende valijaid. Presidendi roll on olla ühendaja, mitte lõhestaja. Presidendina tooksin esile meie rahva saavutusi ja püüaksin kõiki innustada. Näitaksin, et meil kõigil on põhjust olla uhke oma riigi ja rahva üle.
Kuidas te presidendina reageeriksite valitsuse katsele kärpida Eesti kaitsevõimet?
President on põhiseaduse järgi riigikaitse kõrgeim juht. Tema kohustus on reageerida kõikidele julgeolekut ja riigikaitse võimekust ohustavatele teguritele. Imestangi, miks istuv president seda ei tee. Eriti tänases ebastabiilses geopoliitilises olukorras, kus kaitse-eelarve planeeritud summade kärpimine kujutab otsest ohtu meie julgeolekule ja iseseisvusele. Selliste kärbete tegemiseks puudub igasugune põhjendus, aga ka rahaline vajadus. Arvestades, et meil puuduvad mitmed üliolulised kaitsevõimekused, nagu näiteks keskmaa õhutõrje, tuleb kaitse-eelarvet hoopiski suurendada. Leedu president teatas alles hiljaaegu, et Leedul tuleb panustada oma kaitsevõimesse oluliselt enam. Kavatsen presidendina ka ise samamoodi reageerida. Kaitsevõime, julgeoleku ja iseseisvusega ei mängita.
Mida arvate praegusest presidendivalimiste korrast?
Praegune kord ei ole hea. Kõige ilmekamalt näitasid selle puudujääke eelmised presidendivalimised. Esiteks korraldati kampaaniaid, justkui valiks presidenti rahvas. Nii see ju kahjuks ei ole. Teiseks ei jätkunud Riigikogu ja valijameeste kogu valimisvoorude järel mitte valimised, vaid president pigem määrati parteide kokkuleppe alusel. Selleks sai isik, keda keegi ei olnud varem selles positsioonis ette kujutanud. Niisugune asi ei tohi korduda.
Kõnekas on seegi, et kaks kuud enne tänavusi presidendivalimisi ei ole ükski teine erakond peale EKRE oma presidendikandidaadiga välja tulnud. Selle asemel, et pidada avalikke diskussioone, arutada, millised on presidendile pandavad lootused, mis suunas me peaks liikuma, milliseid väärtusi peab president kandma, käib kulissidetagune lehmakauplemine.
Üritatakse teineteist üle trumbata või vastaskandidaati juba enne välja käimist auklikuks lasta. Tundub, justkui polekski neil ühtegi head ega tõsiseltvõetavat kandidaati võtta, miks muidu häbenetakse nendega välja tulla. Puudub vähimgi põhjus, miks rahvas ei võiks juba varakult teada isikuid, keda presidendikandidaatidena üles seatakse.
Osa inimesi arvab, et presidendi peaks valima rahvas. On neidki, kes leiavad, et presidenti pole üldse vaja. Mis te arvate?
Umbes pooltes Euroopa riikides valib presidenti rahvas. Kuni 1934. aasta Pätsi-Laidoneri riigipöördeni ka Eestis. Kahjuks ei antud pärast taasiseseisvumist eesti rahvale seda õigust tagasi. Olen veendunud, et presidendi otsevalimine tuleb taastada. Seda ootab ja toetab küsitluste järgi suurem osa meie inimestest. Erinevalt oponentide hirmujuttudest, ei ole teistes riikides presidendi otsevalimise sisseviimisega kaasnenud mingeid negatiivseid tagajärgi.
Omaette küsimus on presidendiinstitutsiooni vajalikkus. Mina kahtlejate hulka ei kuulu. Esiteks on presidendil kindlad, põhiseadusega antud ülesanded. Üks nendest on olla erakondade-ülene ja tasakaalustav tegur. President ei tohi kuuluda ühtegi erakonda, ta peab olema kogu rahva esindaja. Iseasi on muidugi, kuidas keegi sellega hakkama on saanud.
Eesti demokraatlik süsteem on üles ehitatud erakondadele. Valimiste võitja moodustab koalitsiooni ja valitsuse ning ülejäänud jäävad opositsiooni. Nii Riigikogu esimees, peaminister kui ka valitsusliikmed on koalitsiooni kuuluvad poliitikud. Presidendi ülesanne on viia läbi põhiseaduslik kontroll, enne kui ta vastuvõetud seadused välja kuulutab või tagasi saadab. Kui paneksime presidendi rolli täitma kas Riigikogu esimehe või peaministri, siis võib juhtuda, et poliitilist tasakaalustatust ja seaduste erapooletust on raske tagada.
Lisaks toimub riikide vahel, maailma erinevates foorumites ja rahvusvahelistes organisatsioonides palju kõrgetasemelisi presidentide kohtumisi. Meie tõsiseltvõetavus, ja kindlasti ka tulemused, kannataksid, kui teiste riikide presidentide seas esindaks meid keegi, kelle positsioon ei ole nendega võrdne. Eestis on hierarhiline mõtlemine võõras ja sellistele positsioonivahedele ei panda ülemäärast rõhku. Mujal maailmas on asjad teisiti ja presidendi puudumine vähendaks meie kaalu välissuhtluses.
Aga loomulikult on igasugune diskussioon, ka selles küsimuses, alati tervitatav.
Henn Põlluaas
● Riigikogu EKRE fraktsiooni esimees, Riigikogu väliskomisjoni liige
● Riigikogu esimees 2019–2021.
● Saue linnapea 2012–2015, varem ka linnavolikogu liige.
● Kaitseliidu Keila malevkonna pealiku abi ja reservohvitser, Soomepoiste Pärimusühingu juhatuse liige, Eesti Reservohvitseride Kogu liige.
● Raamatute „Eesti-Vene piirileping: ära andmine või äraandmine?“ (2010), „Lennart Meri: vabaduse valus valgus“ (2011) ja „Sotsid, interrinde teine tulemine“ (2019) autor.
● Abielus maastikukujundaja Janne Põlluaasaga, peres on poeg ja tütar.