28.07.2018
Brexiti toetusplakat.
Suurbitannia on jõudnud absurditeatrini – korraldatakse küsitlusi, saamaks teada, mida arvatakse uuest rahvaküsitlusest.
BNS avaldas eile uudise “Enamik britte toetab teist referendumit Brexiti üle”, mis on juba faktina iseenesest vale, sest selle poolt on 42%, vastu 40% – 42 protsenti ei ole “enamik”. Suurbritannias ollakse Brexiti elluviimisega suuresti ummikusse jooksnud, kuid kas uus referendum on lahendus? (Seda on mõnikord pooldajadki pakkunud.)
Tundub, et pideva vastutöötamisega ollaksegi jõutud sinnamaale, kus uus referendum muutub paratamatuks, kuid ainult seetõttu, et euromeelsed on kogu energia suunanud Brexiti läbikukutamisele – ka skandaalne vanurist miljardär Soros on sinna oma räpast raha paisanud. Lisaks on Brexiti-läbirääkimisi pidanud suuresti ka need tooride poliitikud, kes ise sellele vastu on ega sõdi heade lõpptulemuste eest hingega. Protsessi takerdumise taga on vaid globalistlik vastutöötamine.
Ka Eestis on väga populaarne idee anda valuküsimustes kodanikele suurem sõnaõigus ja seda rahvaküsitluste ehk referendumite kaudu, mis oleksid võimupoliitikutele siduvad.
Kahtlemata on tegemist demokraatia olulise laiendamisega, kuid nagu ikka, on ka referendumite korraldamisel omad reeglid. Esiteks, ükspuha, kui väikese protsendiga keegi kaotajaks ka ei jäänud – kui rikkumisi ei leitud, tuleb tal kaotust tunnistada.
Teiseks, uut rahvahääletust samas küsimuses ei tohi kohe lähiajal korraldada – seda varianti üritatakse alati kaotaja poolt peale suruda, eriti kui vastane võitis minimaalselt. Tavaliselt kehtestatakse aeg, mille jooksul uut rahvahääletust korraldada ei tohi – Šotimaa, kus 2014. aasta referendumil iseseisvuslased kaotasid, on praegu veel keeluaja sees. Muidugi, kui tarvis on mingit eriti räiget patiseisu lahendada, võib referendumit ka korrata, kuid selleks peab olema kõigi poolte nõusolek.
Praegu on maailmapoliitikas selgelt näha, kuidas vasakliberaalid panevad soodsa referendumitulemuse korral, eriti kui häälteenamus on väike, selle kohe lukku ja keelduvad mistahes diskussioonist, väites, et tegu on rahva enamuse arvamusega. Väikese kaotuse järel aga seatakse tulemus kohe kahtluse alla, vaidlustatakse, otsitakse rikkumisi, rõhutakse allajäänud vähemuse riivatavatele õigustele, nõutakse eriõigusi juhuks, kui referendumi tulemused siiski ellu viiakse – kaotuse korral nad võidumomendi loogikat ei tunnista.
Rahvahääletuste tulemuste vaidlustamisega sarnane olukord on tuttav ka mitmete riigipeade ja parlamentide valimiste järel tekkinud vastasseisudest. Nii olid lood USA presidendi Donald Trumpi valimise järel, kus hakati rääkima sellest, et tegelikult sai Hillary Clinton rohkem hääli (USA valimissüsteemi eripära) ja otsiti teisigi põhjusi valimistulemuste tühistamiseks.
Rahvahääletustega käib alati kaasas globalistide kahekeelsus: kui Suurbritannia oli veel kindel EL-i liige, tehti Šotimaa 2014. aasta referendumit igati maha; kui aga Brexit sai reaalsuseks, kuid immigrantidest üleujutatud Šotimaa hääletas selle vastu, sai šotlaste lahkulöömisliikumine järsku EL-ist tugeva toetuse. Praegu on kogu EL Kataloonia iseseisvuse vastu, kuid mis saaks siis, kui Madrid teeks Espexiti ja Kataloonia sooviks liitu jäämist?
Referendumite põhimõte on teada saada, millise variandi poolt on enamus, ja vastavalt sellele edasi minna. Kaotus on alati kibe, aga kui tulemust mõjutavaid rikkumisi pole fikseeritud, tuleb ka allajääjatel leppida. Nii lihtne see ongi.