Jää hakkas liikuma, härrased vannutatud mehed. Saksi-Anhalti liidumaa 2026. aasta valimistulemus on ajalooline maamärk. Alternatiiv Saksamaale (AfD) võitis mäekõrguselt, põrmustades täielikult liidukantsler Friedrich Merzi nn kristlikud demokraadid.
See ei ole lihtsalt üks kohalike valimiste üllatus. See on liberaalse maailmavaate kokkuvarisemine must valgel, puust ja punaselt. See on tõestus, et avatud piiride, massiimmigratsiooni, rohelise utoopia ja kultuurimarksistliku indoktrinatsiooni projekt ei too kaasa progressi ega õnne, vaid viletsuse, vägivalla ja ühiskonna lagunemise.
Liberaalne hullus lõpeb igal juhul katastroofiga. Seda katastroofi ei saa kinni mätsida, maha vaikida ega ümber nimetada “uueks normaalsuseks”, “rikastavaks mitmekesisuseks” ega “kliimapäästmiseks”. Kui inimesi tapetakse tänavatel, naisi vägistatakse, noori pussitatakse ja riiklikud institutsioonid kaotavad kontrolli oma elanike üle, siis ei veena sind enam ükski Brüsseli või Berliini progressiivne propaganda.
Idasakslased on targemad kui paljud teised. Nemad mäletavad veel vana kooli kommunistide märatsemist, Stasi nuhkidearmeed, majanduslikku viletsust ja ideoloogilist terrorit. Nad tunnevad uuskommunistide – roheliste, vasakliberaalide ja globalistide – retoorikat kohe ära. See on sama saast disainpakendis.
Uuskommunismiga ei vaielda. Sellega ei ole võimalik kompromissi teha ega “dialoogi” pidada. See ideoloogia peab rahvust, traditsioone, piire ja kristlikku kultuuri takistusteks utoopia teel. Kui see utoopia kokku kukub, süüdistab see alati “populiste”, “äärmuslasi” või “Venemaa mõju”.
Aga tegelikkus on lihtne: kui inimesed elavad hirmus, kui nende lapsed ei tunne end enam oma kodumaal kodus, kui tööstus lahkub ja energiahinnad teevad elu võimatuks, siis valivad inimesed selle, kes julgeb nimetada asju õige nimega. AfD võit Saksi-Anhaltis on just selline hääletus. See on rahva enesekaitse.
Miks vastumeetmed – meedia häbimärgistamine, julgeolekuteenistuste jälitamine, “demokraatia kaitsmine” AfD vastu – ei tööta? Sest need on läbipaistvalt ebademokraatlikud ja silmakirjalikud. Inimene ei ole rumal.
Kui ta näeb, et tema naabruskond muutub ohtlikuks, et maksud lähevad migrantide ülalpidamiseks ja et tema kultuuri nimetatakse solvavalt “valgete privileegiks”, siis ta ei usu enam neid, kes teda “äärmuslaseks” nimetavad. Saksi-Anhalti elanikud on sellele propagandale eriti immuunsed, sest nad on juba kord varem kogenud, kuidas totalitaarne ideoloogia riiki ja rahvast laastab.
Eestis ei ole mõtet oodata, kuni sama stsenaarium kordub täies ulatuses. Me ei pea kõiki Brüsseli ja globaalsete eliitide hullusi kaasa tegema. Meile selle eest ei maksta. Vastupidi – me maksame selle eest oma suveräänsuse, julgeoleku ja laste tulevikuga.
Me juba näeme sisserände kasvavaid märke, eesti keele taandumist, kuritegevuse muutumist jultunumaks ja majanduse haprust roheleppe ning energiahindade tõttu. Relvaraha skandaalid, korruptsioon ja riigikaitse nõrgenemine samal ajal, kui Euroopat ähvardab uus sõjaoht, on klassikaline liberaalse valitsemisstiili märk. Liberalism viib verise kaoseni. Alati ja kümnel erineval moel.
Saksi-Anhalti tulemus peaks olema Eestile äratuskell. Me ei saa endale lubada ootamist, kuni majandus on täielikult kokku kukkunud ja tänavatel valitsevad välismaised jõugud ja eestlastest saab vähemus oma maal.
Siis on juba liiga hilja. Kommunistliku ja liberaalse ideoloogiaga ei ole midagi arutada – seda tuleb poliitiliselt laiali peksta, enne kui see meie rahva hävitab. Selleks on vaid üks jõud, kes on valmis seda tegema ilma kompromissita: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.
EKRE ei ole mugavuspartei. Me ei paku tingimusteta rahu globalistidele. Me tahame, et eesti rahvas jääks ellu. Me tahame piiride sulgemist, eestluse kaitsmist, majanduslikku realismi ja vabadust Brüsseli diktaadist. Saksi-Anhalti valijad näitasid teed. Nad valisid ellujäämise juhmi enesetapu asemel.
Eestis on aeg tegutseda. Viivitus on tappev. Kui me ei anna võimu EKREle võimalikult kiiresti, lõpetame maapealses põrgus, kus meie lapsed ei räägi enam eesti keelt, ei tunne oma ajalugu ega hinda oma rahvuslikku kultuuri.
See ei ole hirmutamine. See on fakt, mida Saksi-Anhalt just tõestas. Liberaalne eksperiment on läbi kukkunud. Küsimus on ainult selles, kas me tunnistame seda enne, kui veri hakkab ka Tallinna tänavatel voolama.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 07.09.2026