Eestis on viimastel aastatel võimust võtnud ohtlikult reaalsusest irduv utopism. Riigi arengukavad, Euroopa rohelepingu nõudmised ja mitmesuguste investorite unistused on kokku andnud terve rea megaprojekte, mille ühine nimetaja on üks: uskumatult suur elektrivajadus. Samal ajal puudub meil elekter isegi praeguse kiratseva majanduse tarbeks. See pole liialdus, vaid fakt, mida rohepöörde ideoloogid ja elektrispekulandid püüavad igal võimalusel varjata.
Pärnusse üksi planeeritakse pool tosinat mürkrohelist vesinikutehast. Iga selline tehas nõuab tootmiseks sadu megavatte pidevat elektrienergiat – rohevesinik ei teki tühjast õhust, vaid elektrolüüsi teel, mis on äärmiselt energiamahukas. Lisaks on keegi pähe võtnud ehitada Eestisse üüratuid „andmelinnu“.
Argo Rosini hiljutise arvamusloo järgi on Eleringile esitatud andmekeskuste liitumistaotlusi koguvõimsusega ligi 2,9 gigavatti. See on peaaegu 1,8 korda suurem kui Eesti praegune tiputarbimine. Üksnes 200 MW andmekeskus tarbiks aastas peaaegu sama palju elektrit kui Tallinna linn. Mitme sellise korraga käivitamine tähendaks elektritarbimise kasvu viiendiku võrra.
Kui lisada siia elektriautode laadimine, soojuspumpade massiline levik ja tööstuse elektrifitseerimine, jõuame olukorda, kus roheideoloogide utoopiad nõuaksid Eesti elektrisüsteemilt mitu korda rohkem tootmisvõimsust kui praegu olemas on.
Tegelik olukord on karm. Eesti elektritoodang on viimastel aastatel järsult kahanenud põlevkivielektrijaamade sulgemise ja rohepöörde tõttu. 2026. aasta seisuga katame tiputarbimist juba olulisel määral impordiga. Külmadel tuulevaiksetel talveõhtutel, kui päikesepaneelid ei tööta ja tuulikud seisavad, oleme sõltuvuses naabrite lahkusest ja ühenduste läbilaskevõimest.
Euroopa ühtne elektriturg, mida juhib roheideoloogia, on muutnud hinna äärmiselt volatiilseks. Börsil tõuseb hind kiiresti, kui tootmine langeb – seda eriti praegu, mil mitmed suured jaamad on korraga remondis.
Soome valitsuse 2025. aasta uuring näitas selgelt: andmekeskuste kiire kasv võib tõsta elektrihinda üle 10 protsendi. Paindumatu tarbimise korral kannatavad kõige rohkem kodutarbijad ja tavalised ettevõtted. Suured andmekeskused ja vesinikutehased saavad endale sageli soodsamad tingimused või otseliinid, samas kui Eesti inimene ja tootmisettevõte maksavad turul tipphinda. See on klassikaline rohepöörde tulemus: tavaline inimene ja Eesti majandus kannatavad, välisinvestorid ja spekulandid võidavad.
Kui roheplaanid teostuvad täielikult – see tähendab põlevkivijaamade lõplikku sulgemist, uute tuuleparkide rajamist merre ja maismaale ning süsinikukvootide järjekordset karmistamist –, jääb Eestisse tootmisvõimsust oluliselt vähem kui tarbimiseks vaja. Prognoosid näitavad, et 2030. aastaks vajaksid ainuüksi planeeritud andmekeskused ja vesinikuprojektid lisaks 2–4 GW pidevat võimsust.
Seda mahtu ei suuda tuule- ja päikeseenergia ebaühtlase toodanguga kuidagi katta. Tulemuseks on kas pidev import, mis teeb meist naabermaade energiasõltlase, või hind, mis muudab Eesti ettevõtluse konkurentsivõimetuks.
Juba praegu tõuseb elektrihind kiiremini kui palgad või tootlikkus. Tööstusettevõtted kurdavad, et kõrge hinna tõttu ei ole mõtet investeerida. Samal ajal ehitame õhulosse olematule elektrile. Need projektid ei too Eestile märkimisväärset kasu, kui suurem osa tuludest läheb välisfirmadele, riskid ja võrgu arendamise kulud jäävad Eesti maksumaksjale ning elektrivarustus muutub veelgi ebausaldusväärsemaks.
On aeg lõpetada roheideoloogia dikteeritud enesepettus. Enne uute gigavattide lubamist andmelinnadele, vesinikutehastele ja teistele utoopilistele projektidele peab olema selge vastus küsimusele: kust tuleb see elekter, kes selle eest tegelikult maksab ja millist hinda on valmis maksma Eesti kodanik ja ettevõtja? Praegu ehitame lihtsalt õhulosse olematule elektrile. See ei ole majandusareng, see on majanduslik debiilsus, mille tulemuseks on riiklik enesetapp.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 12.11.2026