03.10.2019
See vahe muutub üha vaevumärgatavamaks.
Uute Uudiste kaasautor Taavi Pärtel lahkab põhjalikult seda, kuidas liberaalne Lääs ja Putini-Venemaa ei olegi pärisvaenlased, vaid ende ühiseks vaenlaseks kipub olema rahvusriiklus.
“Euroopalike väärtuste ümber on tehtud palju suuri sõnu. Selle teema abil püüavad teatud ringkonnad jätta muljet, nagu esindaks putinlik Venemaa mingeid teisi väärtusi. Ühtlasi sobib see teema hästi universaalse malakana mistahes oponentide vastu. Ent kuidas on lood tegelikult?
Kõigi praeguste probleemide tuum on endiselt kommunismis ja suutmatuses selle pärandist vabaneda. Eesti ja mis tahes muud rahvuslased vihkavadki tegelikult just kommunismi, mitte venelasi, kuigi võivad vahel ekslikult ka vastupidist väita.
See on üks asi ja teine asi on see, et ei Putini režiim Venemaal ega ka meie ja kogu Lääne liberaalid (koos sotside jt. vasakpoolsetega) ei seisa tegelikult nende väärtuste eest, mille kaitsjatena neid püütakse meile näidata. Ei ole ka nende praegune vastasseis väga veenev, pealegi on juba märke, et see tahetakse lõpetada.
Putin on ehtne nõukogude “süvariigi” esindaja ning kuigi sõnades kaitseb ta vene rahva huve, pole see nii. Tegelikult kaitseb ta hoopis kadunud punaimpeeriumi räpaseid saladusi ning tema suurimaks hirmuks on, et vene rahvas võib ühel hetkel mõista, et just seesama võimulolev nõukogude “süvariik” ongi venelaste tegelik suurim vaenlane.
Reformierakondlased, sotsid jt. meie vasakpoolsed kaitsevad tegelikult samamoodi nõukogude “süvariigi” huve, sest päris paljud neist on samuti sealt pärit. Nemadki on sõnades oma riigi – Eesti – huvide eest väljas, ent paraku ei vasta ka nende puhul see tõele. Tegelikult on nad lojaalsed oma aatekaaslastele lääne pool, mitte Eestile.
Lääne liberaalid ja vasakpoolsed, kellega nende aatekaaslased Eestis täiesti sünkroonselt mõtlevad, paistsid juba “külma sõja” ajal silma kommunismi kurja olemuse ignoreerimisega. Ka uuemal ajal väldivad nad endiselt seda teemat, küll aga räägivad igal võimalusel natsidest. Nad ei taha sellestki eriti rääkida, et ilma N. Liidu igakülgse toetuseta poleks hitlerlik Saksamaa saanud mitte mingit vähegi edukat sõda pidada. Rääkimata sellest, et kõik see, mille poolest natsid kurikuulsateks said, oli otseselt üle võetud kommunistlikust N. Liidust.
Tõe tunnistamise asemel jätkavad liberaalid ja vasakpoolsed isegi praegu kommunismi kuritegude kinnimätsimist, samal ajal igal võimalusel pasundades mingitest “euroopalikest väärtustest”. Siinkohal meenubki Jean-Claude Juncker, kes õeluse pühaku Karl Marxi 200. sünniaastapäeval Euroopa Liidu nimel kõnet pidas. Just Marxist kõik need läinud sajandi õudused alguse saidki, sest tema arvates oli mingi idee elluviimise nimel ka massiterror õigustatud.
Siit võib vabalt järeldada, et “euroopalikud väärtused” ja terror pole EL juhtide arvates siiski vastuolus, kuigi nad väidavad ju vastupidist. Kommunistliku ideoloogia soosimine viitab koguni sellele, et seda ideoloogiat peetaksegi osaks “euroopalikest väärtustest”…
Pole siis üllatav, et EL juhid ka islamistide terrori suhtes nii ükskõiksed on. Öeldakse, et tegu on “üksikjuhtumitega”. Samamoodi püüavad nad väita, et Lenin, Stalin, Mao, Pol Poth jt. massimõrvarid olid samuti “üksikjuhtumid” ning kommunistlikul ideoloogial polnud sääraste psühhopaatide esiletõusuga midagi pistmist. Sellest loogikast lähtudes peaks ka Hitlerit “üksikjuhtumiks” nimetama, ainult et miskipärast mitte keegi seda ei tee.
Veel enam – normaalseks peetakse isegi seda, kui võõrtsivilisatsioonide esindajad võõral maal elades selle küljest tükke ära rebivad, et seal oma barbaarseid tavasid saaks alal hoida. Nii ongi need kurikuulsad “no-go” tsoonid Rootsis ja mujal tekkinud. Analoogselt on toiminud Venemaa Transnistrias ja nüüd Ida-Ukrainas, kus on loodud mingid “rahvavabariigid”, mis on tegelikult ehtsad poolkommunistlikud kriminaalsed moodustised.
Midagi sarnast üritati 90-ndate algul isegi Eestis ja kui meil oleks olnud eesotsas vähemnutikad juhid, oleks samamoodi läinud ka Ida-Virumaaga. Seda on vaja meenutada just sellepärast, et uskumatult paljud tegelased lääne pool olid Moskvast lähtunud laimupropagandaga täiesti nõus või vähemalt ei vaielnud sellele vastu. Nad oleksid silmagi pilgutamata nõustunud ka Vene vägede siiajätmisega.
Liberaalidele ja vasakpoolsetele nii tähtis retoorika sallivusest, inimõiguste kaitsest, võrdsetest õigustest jne., tähendab tegelikkuses hoopis kurjuse kaitsmist. Sest moraalsel tasandil on kurjategijad ohvritega võrdsustatud.
Nii püütakse isegi terroriaktide puhul vähemalt osa süüst ikkagi ohvrite kaela veeretada, põhimõttel “Eesti oligi punaokupatsiooni ära teeninud, sest eestlased toetasid sõja ajal natse”. Või “9/11 oli ameeriklastele karistuseks USA imperialistliku poliitika eest” või “Kesk- ja Ida-Euroopa riigid peavad samuti võtma vastu Lähis-Ida pagulasi, sest need riigid toetasid USA kuritegelikku sõda Iraagis” (mis on eriti absurdne, sest käesoleva kümnendi rändekriisil on seos pigem “Araabia kevade” ja Süüria kodusõjaga, mitte Iraagi sõjaga). Selliseid näiteid on palju. Muidugi ei ütle mitte keegi seda peaaegu mitte kunagi otse välja, ent antakse mõista küll, et just nii mõeldaksegi.
On täiesti võimalik, et nii Putini agressiivse poliitika kui ka käesoleva kümnendi rändekriisi ja sellega seotud väärtuskonflikti ülespuhumise taga ongi täpselt sama hirm ebameeldivate küsimuste ees. Mäletatavasti õnnestus just endiste sotsmaade esindajate eestvedamisel jõuda 2009. aastal nii kaugele, et Euroopa Parlament tunnistas kommunistide ja natside kuriteod võrdväärseiks.
Asjade selline käik oli nii Kremli valitsejaile kui ka kõikvõimalikele rahvusluse vastastele Läänes ühtviisi väga ebameeldiv, sest üldsus võis hakata esitama küsimusi võimude jaoks ülimalt ebamugavate teemade kohta. Nendest küsimustest pääsemiseks vajas nõukogude “süvariik” nii idas kui läänes mingit vaenlast, sest siis ei esita keegi mingeid muid küsimusi. Nii ongi tähelepanu kõrvalejuhtimiseks mõlemas ilmakaares tekitatud järjest uusi ja uusi kriise (ka kliimapaanika sobib selleks väga hästi).
Need, keda püütakse kujutada kui meie “suuri sõpru” ja “kaitsjaid Venemaa eest”, ajavad tegelikult sedasama asja, mida Putini režiimgi ajab – mätsivad kinni kommunismi kuritegusid ja lubavad koguni uusi kuritegusid toime panna (islamistide terror Euroopas) või panevad neid ise toime (Putini sõjad).
Putinlased seevastu jälle kinnitavad, et just nende režiim on ainus, mis suudab Venemaad ja miks mitte ka Euroopat kaitsta islamistide, LGBT-propaganda jmt. eest. Tegelikult on ka Venemaal toimunud sama palju suuri terrorirünnakuid kui Euroopas, neist lihtsalt ei räägita nii palju.
Kahjuks on paljudel juba meelest läinud, kuidas enne Ukraina kriisi algust needsamad praegused suured “Vene-vastased” Läänes püüdsid varem üksteisevõidu meilegi selgeks teha, et “(putinlik) Venemaa on Lääne/Euroopa usaldusväärne partner”. Eks ka läbi Eesti toimunud kolossaalne rahapesugi oli üks osa sellest poliitikast. Pealegi võib 200 miljardi dollari nimel rahumeeli maha vaikida nii punavõimude kui ka praeguste Venemaa valitsejate toimepandud kuriteod.
Nii et üksteist vastastikku sõimates juhitakse ühtlasi üldsuse tähelepanu iseenda ebamoraalselt olemuselt ja peaeesmärkidelt kõrvale. Ehkki kummagi “vaenupoole” juures on kahtlemata ka üht-teist täiesti kiiduväärset, on see mõeldud vaid segaduse tekitamiseks. Me ei tohi lasta endid sellel mõjutada, sest valides ühe või teise poole tema näiliste plusside pärast, saame täiesti vältimatult kaasa ka kõik selle, mida vähemalt oma maal me (enam) näha ei taha.
Nii putinlaste kui ka Lääne liberaalide-vasakpoolsete-globalistide jaoks ongi suurimaks vaenlaseks just terve mõistusega, antikommunistlikult meelestatud rahvuslased. Miks? Just nemad on võimelised üles ehitama hästitoimivad riigid, mis põhinevad rahvuslikel huvidel, mitte mingitel äpardunud ideoloogiatel. Ent just see ongi nõukogude süvariigi ja selle globaalsete kaitsjate suurim õudusunenägu.
Me ei tohi lasta enda eest mõelda neil, kes on pahatihti kogu oma mõtlemisvõime kas Brüsselisse või Moskvasse ära “delegeerinud”. Nad suudavad vaid oma “leivaisade” väljamõeldud valesid lõputult korrata ja ise peavad nad endid selle juures veel “absoluutse tõe kuulutajateks”. Viimane ongi nende juures kõige veidram, sest näiteks liberaalid on ju seisukohal, et tõde ongi suhteline…
Mõistlikku poliitikat saame just meie ise kujundada, toetudes erinevatest usaldusväärsetest allikatest kogutud infole. Sealjuures tuleb rõhutada, et vältigem eelarvamusi: nagu ei saa iga venelast automaatselt putinlaseks pidada, ei saa ka iga eestlast mingiks “salaoravaks” pidada, isegi kui ta mingi koha pealt praegust valitsust kritiseerib. Alati tuleb esitada kontrollküsimusi ning järeldused teha alles vastuste põhjal, mitte enne seda.
Eesti asja ajama on oodatud kindlasti ka rahvuskonservatiivsed mitte-eestlased – ja tuleb veelkord korrata, et Putini toetamine ei tee küll kellestki rahvuskonservatiivi ning rahvuskonservatiivsed vaated ei tähenda Putini toetamist. Siinkohal ongi hea meenutada, et Eesti ajalugu tunneb ka ühte venelasest Eesti vabadusvõitlejat ja ühtlasi väga veendunud antikommunisti – Sergei Soldatovit. Vaat tema võiks küll olla ka tänapäeval meile kõigile (rahvusest olenemata) üheks heaks eeskujuks.“