Humoristid Kärt Anvelt ja Herman Kelomees on hakkama saanud läägelt naljaka jutukesega, millest kumab läbi uus mainekujundusralli “Kristen Michal sõjaprintsiks”.
Lääge on kogu lugu selliste väljendite poolest nagu “Küllap tajub piisavalt palju inimesi Kallase saavutatu erakordsust. Seega ilmselt ei hakatagi ootama, et Michal samale tasemele jõuaks. Oleks ju sellise ootuse seadmine lausa ebaõiglane.”
Ajakirjanikud vist ei näe, et Kaja Kallase “erakordsusest” enam ei räägita, vähemalt mitte Eestis. Brüsseliga on teine asi, sinna pole “sõjaprintsessi” linnalegendi langus veel jõudnud, kui mitte arvestada, et ta jäi vahele sellega, et ei deklareerinud oma abikaasa Vene-tulusid.
Samuti eiravad “delfikad” fakti, kuidas Ukraina jäi ilma Kaja Kallase poolt lubatud poolest miljonist mürsust, millega nad arvestasid mullusuvise vastupealetungi ajal laskemoona kulutades. Aga ilmselt on see tuleviku korraldada, et selguks, kui vähe Kaja Kallas tegelikult Ukraina heaks ära tegi.
Või küsiks täpsemalt: kus on Kaja Kallase “erakordsus”, kui iga päev annab uue teate mõne Ukraina küla kaotamisest Vene vägedele? Ei saa ju olla nii, et Kaja Kallas tegi meeletult head tööd, aga ukrainlased kaotavad sõja. Ilmselt on Anveltil ja Kelomehel pisut õiguski, kui nad tunnistavad, et Michal ei saa Ukraina sõja turjal enam sellist tähelendu teha, nagu endale korraldas Kaja Kallas.
Loos kirjutatakse: “Kaja Kallaski on meenutanud, et ülemkogudel tuleb kolleegidega tihti jutuks, kui halvasti kõigil oma kodumaa poliitikas populaarsuse ja reitingutega on.” See sõnastus nagu väidaks, et see ebapopulaarsus on ebaõiglane – samas ta on täiesti õiglane ja objektiivne, sest Kaja Kallas ei teinud sise- ja majanduspoliitikas mitte midagi ära.
Kristen Michali osas järgneb lääge jutt sellest, kuidas “meie poiss” alles kohaneb, aga kui suur potentsiaal tal olevat – samas nagu Kaja Kallase puhulgi ei näi Michal majanduskriisist jagu saavat, vaid ta surub läbi äärmiselt ebaefektiivset majandusmudelit, mis põhineb inimestelt ja ettevõtetelt viimsegi raha ärakorjamisel.
Kristen Michali kujutamine “maapoisina lossis” on samuti naljakas – peaminister pole “maapoiss”, ta on poliitbroiler, flaierijagajast paljudele ministrikohtadele tõusnud noorkarjerist, kes pole õiget tõusude-mõõnadega poliitilist karastust tunda saanudki.
Anveltil ja Kelomehel ei maksaks väga pingutada – Kaja Kallase propagandatrikk “sõjaprintsessiks” saamisel ei läheks teist korda läbi, sest see ongi ainult trikk, millest õhk pidevalt välja susiseb. Michalile tuleks otsida mingi muu kangelaskuju. Kliimavõitluses on Greta Thunberg juba ees. Venemaad surub põlvili president Karis. Prooviks ehk Iisraeli-Araabia konflikti lahendada? Sest kodus tuleb nagunii kõrbemine…
Uued Uudised
Kommentaar sotsiaalmeediast Lauri Jürgensonilt:
Anvelt ja Kelomees on tabletikausist kohe peoga võtnud seekord… Suisa sõjaprints?!?! Einoh… aga miks mitte?
Kaja näitas ju retsepti ette, kuidas välismaalt globalistlikke auhindu kokku korjata saab. Oma riigis tuleb rahvale lolli juttu ajada ja täiega taha keerata ja mujal maailmas tuleb Muutinit pilastada.
Mis siin siis keerulist on? Siis hakkab vimpleid ja preemiaid tulema robinal… nii, et ei jaksa enam järel ära käia.
Ja kui Michal ka oma töökaid huuli kasutama õpib, nagu meie eelmine peaministriplatseebo… siis istub ta varsti Bideniga kõrvuti ja neelab nuudleid. …ja sinna võib isegi oma abikaasa kaasa võtta…