Viimatisel vabariigi sünnipäeval kirjutas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga liitumiseks avalduse tuntud laulja Tajo Kadajas, teda tuntakse ansamblitest Metallist, Meie ja Noor-Eesti ning tema lauldud lugu „Ühes väikses Eesti linnas“ teab ilmselt pea kogu Eesti. Kadajas selgitab intervjuus Konservatiivide Vaba Sõnale, miks ta erakonnaga liitus ja mida ta praegusest Eesti poliitikast arvab.
Miks otsustasite liituda rahvuskonservatiividega?
Pärast „kaporatuuri“ sobingut ja eelmise valitsuse kukkumist küsisin endalt, mida saaksin mina Eesti jaoks teha. See ongi vähim, mida ma Eesti jaoks teha saan – toetada rahvuslikke jõude.
Aga loeb muidugi ka vanade bändimeeste solidaarsus. Toetan kindlasti Pärnu Vikingi ja Tartu Fixi bassimeest (Mart Helme – toim.) tema tegemistes.
Vaadates üldist meelsust EKRE vastu, siis kas oli ka kõhklusi?
See EKRE-peks on olnud tülgastav. Aga eks ka EKRE-l on nüüd aega järele mõelda, mida oleks saanud teha teisiti. ERR ja e-valimised on võtmesõnad. Ilma neid muutmata ei ole võimalik viia läbi ka mingeid teisi muudatusi. Abieluteema ettelükkamine ilma tasakaalus meediata viiski valitsuse kukkumiseni.
EKRE toetajate hulgas on hulk muusikuid, kas olete ka omavahel tihedamalt maailmaasju arutanud?
Jah, enamik vanema põlvkonna muusikuid toetab EKRE-t. Mõni üksik erand ehk välja arvatud. Puutume kokku Facebooki veergudel, kus ikka neid maailma asju arutatakse. Peavoolumeediat jälgin ma põgusalt.
Kui sügav on olnud teie poliitikahuvi üldiselt, arvestades, et teie loomingus on tähtsal kohal Eestimaa armastus ja patriotism?
Olin poliitiliselt aktiivne eelmisel ärkamisajal, võtsin osa Rahvarinde 1. kongressist, osalesin Kodanike Komiteede liikumises, korraldasin Eesti Kongressi valimisi Kuusalu kihelkonnas, tegin paar rahvuslikku laulu. Poliitikahuvi on siiani alles. Olin „Vaba mõtte klubi” püsivaataja, olen Uute Uudiste ja Objektiivi püsilugeja, raadiosaate „Räägime asjast” püsikuulaja. Arvasin seni, et küllap piisab, kui olen lihtsalt valija ja väga suur toetaja. Aga enam vist ainult sellest ei piisa…
Millised on need mured, mis Eestit vaevavad ja millele võimuparteid seni piisavalt tähelepanu ei ole pööranud?
Reformierakonna 17 aastat kestnud valitsemisega tuli palju muresid juurde. Tagasi tuli väikese liiduvabariigi mentaliteet, nagu me polekski end vahepeal vabaks võidelnud. Suveräänsust antakse tükkhaaval ära. Karl Vaino aegne migratsioon idast on tagasi. Maksumaksja rahast ülalpeetav ERR käitub nagu võõrriigi ringhääling. Seadusega sätestatud poliitilise tasakaalu nõuet eiratakse. Suure aplombiga tööd alustanud e-valimiste läbipaistvaks muutmise komisjoni töö sumbus eikuhugi. Komisjonis oli kaks sõltumatut liiget, kelle ettepanekud ja mõtted lükati lihtsalt kõrvale. E-valimistega oleme samas seisus nagu enne: 100-aastased on kõige kiiremad hääletajad ja öösiti liiguvad tuhanded hääled kellele vaja.
Te elate Lõuna-Eestis. Milline vaade on sealt Tallinna-kesksele Eesti elule?
Midagi on läinud väga valesti. Riigil puudub regionaalpoliitika. Kogu elu on Tallinna-keskne. Maksupoliitikaga oleks saanud toetada ettevõtlust maal ja uute töökohtade loomist, aga seda ei tehtud. Eurotoetused, millega oleks saanud piirkondade arengu erinevusi tasandada, on läinud vist mujale. Riigil on aeg pöörata ennast näoga Eesti poole.
Kui palju te praegusel ajal muusikaga tegelete?
Olen just lõpetamas oma uute lauludega heliplaati. Loohaaval olen andnud seda kuulda YouTube’i keskkonnas ja Facebooki muusikaga seotud gruppides. Muusika on olnud kogu elu minu jaoks hobi, mitte põhitegevus. Lõpetasin omal ajal TPI majandusteaduskonna, nagu ka Anne Veski. Kogu elu olen töötanud majanduse ja rahanduse valdkonnas, viimased 20 aastat maksuametis maksukonsultandina.
Nüüd olen pensionil. Kui mõni esinemiskutse tuleb, siis valin, kas see sobib või mitte. Raha pärast ma seda tegema ei pea.
Millega praegu oma aega täidate?
Mulle meeldib koos abikaasaga mägedes matkata. Viimati matkasime vana aasta sees Hispaanias Tenerifel. Meenutades teie noorusaja bände, siis need on legendaarsed Noor-Eesti, Metallist, Meie, hiljem sooloprojektid. Kui sageli te oma vanu lugusid kuulate või neil teemadel nostalgitsete?
Eelmisel sügisel anti välja minu esimese bändi Meie vinüülplaat, siis sai neid laule jälle kuulatud. Muidu ma oma laule ei kuula. Viie-kuue aasta eest lõpetasin kaks paralleelset muusikaga seotud pikka projekti, üks oli „Eesti vanad lastelaulud”, teine oli kirjandusklubi Poogen autorite tekstidele loodud lüürilised laulud. Esimene lõppes kokku 100 laulu ja 9 erineva heliplaadiga, teine umbes 50 uue lüürilise lauluga.
Pärast seda tegin kaks aastat lääne rokkmuusika kaverite projekti, mille raames salvestasin eesti keeles 24 lääne bändi tuntud laulu, kõik pärit minu noorusajast. Selle käigus tõlkisin eesti keelde ja tegin lauldavaks ligi 50 tuntud laulu. Mul on oma YouTube’i kanal, kus kogu minu muusika on vabalt kuulatav.
Te olete fännidele jäänud meelde ka Urmas Alenderi laulude esitajana. Palun meenutage oma sõprust Urmasega?
Urmasega tutvusin, kui olime mõlemad 20-aastased, tema tegi Ruja, mina Meiet. Ja meie tihe suhtlus kestis kuni Urmase lahkumiseni. Pärast seda tundsin, et võlgnen talle tema laulude, eelkõige just tema ballaadide, viimise inimesteni. Kõik tema heliplaadid tulid ju palju hiljem. Viimati laulsime aastal 2013 Taavi Petersoniga Alenderi mälestuseks korraldatud kontsertkava raames tema tuntumaid laule kahehäälselt.
Mida te arvate praegusest koroonapuhangust, piirangutest ja toimetulekust nii Eestis kui ka maailmas?
Vana aasta sees Tenerifel olles nägin, et Hispaania võtab asja väga tõsiselt. Piirangud olid reaalsed ja neid kontrolliti reaalselt. Kui vaja, siis trahviti. Ilma maskita üheski poes sind ei teenindatud. Ühistranspordis ja avalikes kohtades, ka tänaval, oli mask kohustuslik. Maski võis ära võtta ookeani ujuma minnes ja süües, ja muidugi kodus. Mägedes matkata võis ka ilma. Kontserdile minnes oli saali täituvus 25%. Saali minnes mõõdeti otsaeest temperatuuri ja sisse viidi ainult koos saatjaga. Eesti piirangud on nende piirangutega võrreldes naljanumber. Aga eks ka haigestumine ja nakkuskordaja on nüüd sellele vastav.
Tajo Kadajas
● Sündinud 12. mail 1953 Tallinnas.
● Tajo Kadajas on laulnud tuntuks Rein Rannapi laulu „Ühes väikses Eesti linnas“ ansambliga “Noor Eesti”
● Tajo Kadajase tuntumad laulud koos ansambliga “Meie” on „Puust tüdruk“ ja „Helgiheitja“, koos ansambliga “Metallist” „Äikesehingus“ ja „Unenägu“
● Tema tuntumad soololaulud on „Ära tule“, „Taevaste tuul“, „Sõnu vaikusest“ ja „Viimane laul“.