See, mis Tallinna linnaliikluse planeerimises toimub, on suuresti hullus, inspireeritud kaheldavast rohepöördekampaaniast.
Üks asi, millest ei räägita, on see, et jalakäijad on kõnniteedel käies täielikult turvalisuse kaotanud. Iga hetk võib mööda tuisata elektritõuks või jalgratas ning kõik meeled peavad kogu aeg pingul olema. Need ajad, mil jalakäija võis kõnniteel turvaliselt käia ka siis, kui pea oli laiali otsas, tunduvad jäädavalt möödas olevat – jalakäijast on saanud ehtsaim liikleja, kes peab ka kõnniteel “rida vahetades” või pöörates ringi vaatama. Armunule või hajameelsele on kõnnitee juba ohtlik paik.
Raske on aru saada jalgrattavaimustusest. Jalgratas on ikkagi ennekõike matka- ja spordivahend. Keegi ei hakka sellega tööl käima, kui suvepäevadel on juba kell 8 väljas 25 kraadi sooja ja tööle jõutakse higisena (enamikus kohtades pole dušivõimalust ja -aega). Jalgrattaga ei lähe toidupoodi, kui sa ostad pikema toiduvaru, ja sellega ei too ka tööstuskaupade poest vajalikke, kuid raskeid või suuremõõtmelisi asju. Ja meie kliimas on vähemalt pool aastat raske tuules, vihmas, lörtsis ja lumes selliste liiklusvahenditega liikuda.
Inimesi kutsutakse ühistranspordiga liikuma. On keegi neist üleskutsujatest ise sellega liikunud? 3 ja 4 tramm jäävad kohati kahe peatuse vahel veel kaks korda kinni punase tule ees. Bussid on tipptundidel täis meie endi pahuraid inimesi, kelle pilk nutiseadmes ja kes on enda ümbritsevast välja lülitanud – tänapäeval pole see sugugi nii, et oleme ühistranspordis üks suur ühtne pere. Sellega liikumine lihtsalt väsitab.
Tallinn tahetakse võimalikult autovabaks muuta, aga uudised ütlevad, et veerandsaja aasta pärast peaks Tallinnas tänu sisserändele elama 70 000 inimest rohkem, koos ümbritseva Harjumaaga umbes 200 000. Juba praegu ehitatakse kõik platsikesed maju ja uusarendusi täis. Kas tahate migrandid tõuksidele panna?
Mul ei ole midagi selle vastu, kui linnaliikluse parandamiseks otsitakse paremaid variante, kuid praegu arendatakse seda pimesi, loosungite saatel ja mingi sovjetliku kampaania korras, mis lõpptulemusena midagi ei paranda. Pigem “keerab pekki”!
Jüri Kukk, jalgsikäija ja rattur