Kahjuks sai Eestis läbiviidav haldusreform alguse sabast, mitte peast nagu tegelik elu seda eeldaks. On üldteada fakt: mida rohkem tsentraliseeritud võim, seda suurem on korruptsiooni oht ja Tallinnas see kahtlemata nii on.
Siin võib peituda tõde, miks eelmine ja uus/vana Eesti Valitsus ei tahtnud Tallinnas haldusreformi alustada. On üsna tõenäoline, et Reformierakond ja Keskerakond on tegelikult üks ja sama punt ning seda väidet kinnitab ka Brüsselis ühte fraktsiooni kuulumine. Valitsuse vahetumine Eestis kinnitab samuti seda tõde. Nii ollakse Eesti rahvale kahjuliku Rail Balticu küsimuses ühte meelt, jne.
Võimu hajutamisest ja läbipaistvamaks tegemisest ei taha kartellipoliitikud aga rääkida. Tallinnas piisaks vaid Tallinna põhimääruse muutmisest ja suurema otsustamisõiguse delegeerimisest linnaosadesse. Näiteks detailplaneeringute menetlemine linnaosades, kus on ka kehtiv linnaosa üldplaan, oleks igati loogiline, sest linnaosa üldplaan lähtub Tallinna üldplaanist ning seega on igasugune vastuolu välistatud.
Juba möödunud sajandi 30-tel aastatel sai selgeks, et Tallinna juhtimine on kohmakas ja otsustamine liialt ühte kohta koondunud. Probleemile püüti leida lahendust. Tallinnas elas siis u 130 000 inimest, Nõmme oli linnaõigustes omavalitsus. Appi kutsuti isegi Soome maailmakuulus mees – Eero Saarinen.
Tallinn ei ole avamaa, sibulataoline kogum inimesi, vaid Ülemiste järve ja mere vahele piki kallast väga erinevatest asumitest kokkusurutud linn. Sellest reaalsusest tulenes ettepanek, mis realiseerus 1938 aastal kehtestatud linnade seadusega. Pealinna puudutav osa nägi ette Tallinna jagamist neljaks omavalitsuseks. Kahjuks ei võimaldanud alanud suur sõda ja Eesti vallutamine võõra võimu poolt Tallinna rahumeelset arengut. Nõmme liideti ühte koos Tallinnaga. Mälestus minevikust on nelja rajooni kaudu moodustuv Tallinna eelarve. Ja siit küsimus: kaua kestab Eesti pealinnas Nõukogude võim?
Selgus saabub sügisel, kohalikke omavalitsuste valimiste ajal. Loodan, et valija mõistab, et Keskerakond ja vanad Tallinna Täitevkomitee tegelased on üks isevärki „maffiaperekond”. Vennaskond, kus poliitiline ja raha võim on omavahel peente niitidega läbi põimunud ning toitub maksumaksja arvelt.
Parasiidist saab aga lahti vaid siis, kui kõrvaldada põhjused. Korruptsioon Tallinnas on tingitud ülimalt tsentraliseeritud pealinna võimust. Poliitilised parteid ja kodanike ühendused, kas ei saa sellest aru või vastupidi saavad, aga räägivad valijaile mingit udujuttu, lootes ise süsteemi toidule pääseda.
Toon ära mõned põhimõttelised muudatused, mida tuleks Tallinnas teha:
- Tallinnale tuleb koostada uus Põhimäärus, mis delegeerib linnaosade halduskogudele oluliste otsuste langetamise õiguse.
- Linnaosade halduskogude komplekteerimise korda tuleb muuta. Linnaosade vanema valik ja kinnitamine ametisse peab kuuluma Halduskogu pädevusse. Aitab „broilerite“ kasvulavast linnaosades!
- Linnaosade piire tuleb samuti muuta. Kesklinn ja mitte Lasnamägi olgu Eesti suurim linn!
- Sisse tuleks viia linnapea otsevalimine.
Tegelikult oli see kõik „Tallinna Taassünni“ aastatel kunagi olemas. Kuid praegu enam mitte, totaalne võimu koondumine ühe partei kätte lõpetas Tallinna arengu demokraatia suunas. See on ka peamine vesi pealinnas vohavale korruptsiooniveskile. Ühe partei ainuvõim võimaldas viia Tallinna volikogus läbi muutused, mis tsementeerisid Keskerakonna ainuvõimu. Siit tuleneb minu nägemus, kuidas vabastada Tallinn ühe partei haardest. Tallinna põhimäärust muutes tuleks linnaosadele kehtestada ühesugune (proportsionaalne) saadikute arv Tallinna volikogus. Näiteks kaheks enim valimistel osalenud ja valijate toetuse saanud saadikut, olenemata elanike arvust linnaosas ja kurikuulsast 5% kvoodist, mis moonutab demokraatiat.
Ja lõpetuseks. Sügisel on üle hulga aja võim sinu käes, kodanik. Sellest oleneb taas neli pikka aastat Tallinna areng. Praegused Eesti seadused ei võimalda sulle vigade parandust. Nii et, valija, ole valvel ja ole tark!
FOTO: PM/Scanpix