Täna möödub 80 aastat juuniküüditamisest ning Tallinnas Vabaduse väljakul avati selle meenutuseks installatsiooni “Pisarate vagun”. Mälestusinstallatsiooni piirikontuuriks on endine Nõukogude Liidu piir. See motiiv on kujutatud ka Maarjamäe seinapannool koos raudteeharudega, mis viisid Siberi laagritesse ja väljasaatmiskohtadesse. Raudteele paigutatud vagun, suunaga itta, sümboliseerib ühte 490-st küüdivagunist, mis on täitunud “küüditatute pisaratega”.
1941. aasta 14. juuni lühikese suveöö jooksul kisti oma kodudest 10 205 inimest ja küüditati ilma igasuguse kohtuotsuseta loomavagunites tuhandete kilomeetrite taha Siberi viletsusse.
Toonased inimesed olid šokis, sest kõik see oli tundunud neile helge lähimineviku taustal võimatu. Kuigi varasema maailma lammutamine oli alanud Eesti riigi hävitamisega, olid vaid vähesed osanud arvestada uue võimu sedavõrd massilise brutaalsusega. Kuid vaenlane teadis: kui rahval pole oma riiki, pole tal kelleltki nõuda ka algelisemaid inimõigusi. Nende hulka kuulub ka õigus kodumaale.
Juuniküüditamine maailmas tähelepanu ei äratanud – oli ju toimumas Teine maailmasõda. Loomulikult ei kirjutanud sellest ka Nõukogude Eesti ajakirjandus, kus hoopis kanti ette töövõitlustest ning kinnitati, et “Inglise ja üldse välismaa ajakirjanduses” levivad kuulujutud “sõja lähedusest NSVL ja Saksamaa” vahel absurdsed.