102 aastat tagasi 18. novembril 1918 kuulutasid rahvuslikult meelestatud läti poliitikud Riia Teises Linnateatris välja Läti rahvusriigi, mille peaministriks määrati Karlis Ulmanis. Seda päeva loetaksegi Läti Vabariigi sünnipäevaks ja Iseseisvuspäevaks.
Pisut hiljem saavutatud täielikule iseseisvusele aitas oluliselt kaasa ka Eesti vägede võit Võnnu all. Läti iseseisvuspäev ongi selles osas ka eestlastele tähtis, et me ei piirdunud ainult enda vabadusega, vaid aitasime ka naabreid.
Eestlased räägivad küll lätlaste kuuest varbast ja osatavad neid humoorikalt teistelgi elualadel, millele nood omakorda samasuguse torkiva naljaga vastavad, kuid lõppkokkuvõttes ütleb kõik ära üks lauluke nimega “Ei saa me läbi Lätita”. Olime ju koos ka Balti ketis ja aegadel, mil OMON üritas vabadusvõitlusele hambaid näidata.
Täna ei saa Eesti enam ennast Lätist väga palju paremaks pidada, sest kuigi me oleme ka ise tublid, on ka lõunanaabrid ennast üha rohkem asjalikust küljest näidanud.
Kiiresti muutuvas maailmas tuleb kolmel Balti riigil aga kokku hoida, sest probleemid on meil suuresti sarnased, erinedes ja samas sarnanedes näiteks migrantidest üleujutatud Lääne-Euroopa muredega. Eestis ja Lätis on Euroopa suurimad migrandikogukonnad, kuid need on ennast mingil moel sisse elanud – Lääne-Euroopa aga jätkab hukatuslikku sissevedu, millest vähemalt nõukaaja suurmigratsioonist toibumata Eesti ja Läti peaks eemale hoidma.
Aga täna on Lacplesise rahval pidupäev. Palju õnne iseseisvuspäevaks, Läti Vabariik! Daudz laimes!