Sotsiaalmeedias on vastukaja tekitanud reformierakondlase Erkki Keldo jutt obstruktsioonist: see polevat demokraatia, kui vähemus ütleb, millist poliitikat tehakse. Samas tehakse riiklikus poliitikas just vähemustele toetuvat poliitilist agendat, mida ilmestab inimõiguste keskuse värske üleskutse “mitmekesisusele” ettevõtetes ja avalikus sektoris.
Ehk siis – kui Riigikogus on opositsioon ehk poliitiline vähemus ümmargune null, millest sõidetakse iga kell teerulliga üle, siis miks vasakäärmuslik valitsus tõstab pjedestaalile marginaalsete vähemustega seotud küsimused, nagu väidetav abieluvõrdsus?
“Kui vähemus ei tohi end kehtestada, siis kuidas selle va lgbtq-ga jääb?” küsibki üks kommentaator.
“Ah et vähemus hoidku mokk maas, kui enamus mürgeldab. Ükskõik mis võtetega “enamus” kokku saadi. Kas sm. Keldo ei tahaks seda doktriini veidi laiendada, öelda ka seksuaal- ja intellektuaalvähemustele, et nad põrandaprakku poeks, kui harrastustürannid valitseda suvatsevad? Ah ei, nüüd läksin loogikaga rappa. Meil valitseb ju kaksisoim ja mitmikmoraal. Mis on keelatud rahvasaadikule, on poliikorrektsetele vähemustele mitte ainult lubatud, vaid lausa tungivalt soovitav. Nemad ütlevad, kuidas on ja enamus pugegu põrandaprakku madalamalt kui muru, vaiksemalt kui vesi,” kirjutab kolumnist Karl Olaf Rääk.
Riik, kus valitseb topeltmoraal, on juba omadega sügaval rabalaukas.
Kas opositsioon peaks ennast homoseksualistideks kuulutama, et nende arvamus selles riigis üldse loeks?
Uued Uudised