Eesti tähistab 16. novembril taassünnipäeva ehk suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmise 33. aastapäeva, kusjuures oleme me taas tagasi samas olukorras ehk vajaduse juures kindlustada oma kodumaa suveräänsust, kuigi mitte enam Moskva, vaid Brüsseli surve tõttu.
16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Ühtlasi võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu sellekohase põhiseaduse muudatuse Eesti NSV õigusaktide ülimuslikkusest NSV Liidu seaduste suhtes.
NSV Liidu Ülemnõukogu tunnistas mõlemad mittevastavaks NSV Liidu konstitutsiooni ja NSV Liidu seadustega.
Kui me vaatame teise liidu poole, siis näeme seal uuesti taassünnipäevi ja totalitarismi survet. Poola konstitutsioonikohus otsustas oktoobris, et riigi territooriumil omavad Poola seadused ülimuslikkust Euroopa Liidu seaduste suhtes.
Selle peale otsustas Euroopa Parlament, et Poola konstitutsioonikohus ei ole legitiimne ega pädev põhiseadust tõlgendama. Brüssel teatas ka, et kuni Varssavi ei ole tunnistanud ELi seaduste ülimuslikkust, hoitakse kinni Poola rahasid COVID pandeemia taastefondist.
Sama poliitikat aetakse ka Ungari suhtes, kus EL tahab otsustada perepoliitika ja paljude teiste riikliku poliitika osade üle. Kas pole olukord sarnane 1988. aastaga Baltikumis?
Suveräänsust nõutakse tagasi Euroopa Liidu paljudes osades – oli ju selle avalduseks ka Brexit, sest brittidel sai keskuse käsutamisest isu täis. Ka Hispaania Kataloonia tahab iseolemist kindlustada.
Uued Uudised on varemgi kirjutanud, et me võitleme üha rohkem samade asjade eest, mille eest tuli võidelda Laulva revolutsiooni ajal, ennekõike suveräänsuse eest ja massimigratsiooni vastu. Tundub, et on käes aeg uuendada ka suveräänsusdeklaratsiooni.