Praegusel ajal, mil pere, abielu, soo, seksuaalsuse ja paljude muude nähtuste osas tahetakse luua kümneid erinevaid variante, jääb muutumatuks ainult üks – lapsed ehk inimkonna järelkasv tuleb ainult mehe ja naise armastusest, ning see jääb muutumatuks, kui arenenud maailm just laste tööstuslikku tootmist ei alusta.
Kuigi traditsiooniliste suhete hävitamine käib liberaalses maailmas täie rauaga, on enamikus maailmas veel säilinud pered, mis koosnevad isast, emast ja lastest, ja seda kooslust ei asenda miski. Isadel on laste kasvatamisel oma roll, emadel oma ja nende kahe käe all kasvavad lastest täisväärtuslikud inimesed.
Eestis reklaamitakse ohtralt kahte geimeest, kes tellisid endale lapsed. Üldise “uusväärtusliku” imetlemise varjus ei küsi keegi, et mis saab siis, kui lapsed, kelle kaks isa võivad neid küll hästi kasvatada, kord küsivad: “Teistel lastel on emad, miks meil ei ole?” Olgu vastus kui rahustav tahes, ema neile lastele lasteaeda ja kooli ikkagi vastu ei tule ja emaõpetused jäävad kuulmata. Arvaku “kaasaegsed” geiisad endast mida tahes, ema nad ei asenda.
Laste side oma bioloogiliste vanematega on eriline. Kord kirjutati ühes väljaandes lapsest, kelle ema andis juba pisikesest peast õe kasvatada ja veel nii, et lapsele jäeti mulje, nagu oleks tädi tema tegelik ema. Aga kui ema tuli külla, istus laps tema juurde, silitas ta käsi ja rääkis: “Sul on ema käed!” Laps tundis tegeliku ema igal juhul ära.
Mis võib olla paremat, kui lapse sündides on ema kõrval ka isa ja üheskoos võetakse vastu uus elu? Milleks rikkuda sellist imet 50 halli variandiga lapse silme ees?
Muidugi peab mõistma tänast maailma, kus on palju muutunud. Näiteks vabaabielu muutus populaarseks juba nõukogude aja lõpus ning abielusidemetega ei soovi paljud ennast siduda. Üha rohkem on lapsi kasvatavaid üksikvanemaid. Aga see ei tähenda, et isa ja ema roll oleks vähenenud, neid mõlemaid on lapsele vaja, ja tuleb püüelda selle poole, et täisväärtuslikud perekonnad oleks au sees.
UU
