27.10.2018
Postimehe ja EKRE vahel pole just erilist klappi – kummagi ideoloogia on erinev.
Reedel Tartu Postimehes ilmunud lugu “Seksuaalkasvatuse teemaline arvamuslugu vallandas EKRE sõprade ringis räige sõimu” on järjekordne näide sellest, et Postimehe kontsernis ei tööta mitte kõige teravamad pliiatsid. Või töötavad demagoogid.
Tartu Postimees väidab, et EKRE Sõprade klubil olevat selge seos erakonnaga. “Et jutt ei käi täiesti iseseisvast, vaid selgelt konservatiivse rahvaerakonnaga seotud kogukonnaga, kinnitab muu hulgas see, et vestlusseina päist ilmestab partei ametlik logo ning foto EKRE korraldatud tõrvikurongkäigust. Ühtlasi kuuluvad mitmed grupi moderaatorid eesotsas riigikogu liikme Jaak Madisoniga EKRE ridadesse. Madison on ühtlasi ka erakonna juhatuse liige.”
Seega ongi kogu loo üks sõnumeid see, et kui EKRE Sõprade Klubis keegi ropendab ja sõimab, siis on see EKRE ise täies ilus. Kas liiga primitiivne ehk pole? Katsuks siis ajakirjanikule ka primitiivselt selgitada.
Sotsiaalmeedias on üks suhtluskanal Facebook, tõlkes näoraamat. Seal on omakorda kaks keskkonda – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (lühendatult EKRE) ja EKRE Sõprade Klubi. Need on kaks täiesti erinevat asja – EKRE on erakond oma liikmetega, EKRE Sõprade klubis on need inimesed, kes peavad ennast EKRE sõpradeks ja tahavad seal omavahel suhelda. See, et päitsis on EKRE embleem, ei tähenda klubi puhul seda, et see on erakond, vaid et tegu on erakonna ja selle kaudu ka embleemi sõpradega. Ka see, et moderaatorid on EKRE liikmed, tähendab vaid üht – et nad katsuvad seal korda hoida. Need on ikkagi erinevad asjad.
Jõudis kohale? Ma igaks juhuks seletan “postimeestele” üle. Läänemere kallas ei tähenda, et kallas on Läänemeri. Meri on see vedel asi ja kallas tahke. Kui kallas kevadel roheliseks muutub, siis ei tähenda see, et meri ka roheline oleks. Ei, ta on sinine. Ja kui meri lainetab, siis kallas mitte, tema on vait.
Proovin veel. Kui Postimehe ajakirjanikul on sõber Juhan Tamm, siis ei tähenda see, et ajakirjanik ongi Juhan Tamm. Ei, need on kaks täiesti erinevat inimest. Ja kui ajakirjanik luristades nina nuuskab, siis ei tähenda see, et ka Juhan Tamm ebaviisakalt tatistas. Nüüd pidi küll kohale jõudma! Läheme siis tõsisemate teemade juurde.
EKRE Sõprade Klubis oli reede õhtul 6634 inimest. Sellesse astujaid on raske selekteerida, sest nagu nimi ise ütleb, on tegu erakonna sõpradega ja kuidas saab keelata sõpra vennaskonda astumast, kui just pole teada tema kahtlast tausta! Nii võib gruppi sattuda kes tahes. Ebasobivaid liikmeid on grupist alatasa eemaldatud, aga ilmselt on palju neid, kes ei jää silma. Ma pean ebasobivate all silmas neid, kes tõmbavad mingil moel alla erakonna mainet. Aga EKRE tõeline sõber ei tee nii, et erakonnale sellest kahju tõuseks.
Postitusi ehk veel jõuavad moderaatorid kontrollida ja ebatsensuurse keelepruugi puhul maha võtta, kommentaare nende all tõenäoliselt mitte, vähemalt mitte kiiresti. Seega võivad kümme või sada inimest 6634-st ikkagi midagi kokku keerata, mis heade tavadega kokku ei käi.
Kuna EKRE vastu on algatatud meeletu propagandasõda, siis võib eeldada, et gruppi on sokutatud või on sinna pugenud kümneid provokaatoreid ja trolle, kelle ülesandeks on klubis paha haisu lasta – nii et kogu klubi haiseks. Mõni kirjutab roppusi, teine solvanguid, kolmas keerab teatud teemadel vindi üle, neljas algatab keskkonnas tüliteemasid, mis kommentaatorid raksu ajaksid – eesmärgiks on näidata, et nii nagu sõbrad, nii ka EKRE. Ehk ütle mulle, kes on su sõbrad…
Päris suur grupp EKRE Sõprade Klubis on neid, kes polegi päris sõbrad, aga on lihtsalt sinna arutlema tulnud. Ühtedele meeldivad teatud EKRE teemad, kusjuures teised teemad võivad täiesti vastu olla; paljud hindavad klubi seetõttu, et selles valitseb veel sõnavabadus (heas mõttes) ja ei pea olema poliitkorrektne; kolmandad on lihtsalt klubilise suhtlemise peal väljas. Rahvast on igasugust, sest näiteks mulle hakkas üks klubiliige pidevalt Jeesuse sõnumeid saatma – ehk jagab ta EKRE seisukohti traditsioonide osas, aga klubis tegeleb küll asjadega, millega EKRE otseselt ei tegele.
Päris hea oleks endalgi teada, palju on neid inimesi, kes on otseselt EKRE sõbrad. Neile oleks küll üks palve – virisege vähem! Kahjuks on klubis nii, et kui miski EKRE juures ei meeldi, siis kõlavad valjud ähvardused: “Kui te nii teete, siis lähen minema ja minu häält te ka ei saa!” Siis tekib küll tunne, et minge pealegi, selliseid solvujaid polegi rahvuskonservatiivide sekka vaja! Lumehelbekestel pole siin kohta!
Ja kahjuks klaarivad ka klubi liikmed, kes on ühtlasi ka erakonna liikmed, oma tundeid just sotsiaalmeedias. Kõik EKRE-ga seonduv tuleks liikmetel lahendada erakonna sees, mitte avalikkuse ees, kus on ka palju vaenlasi magusat pala ootamas – ajakirjanikud nopivadki nüüd kõmu just sotsiaalmeediast! Ja usaldage rohkem EKRE liidreid! Hiljuti läks just sotsiaalmeedias lahti koletu lärm, kui rahvuskonservatiividega tahtsid ühineda Jaan Männik ja Siiri Sisask – aga see asi sai korda aetud ja erakond on tugevam kui varem! Usaldust!
Mida aga soovitada selle Postimehe sopa taustal! Ma tean, et kui aknast ja uksest voolab sisse sellist saasta, mida levitavad peavoolumeedia, kartellierakonnad, kõikvõimalikud sallivuslased ja sageli ka riiklik süsteem, viskavad hammasrattad üle ja siis tahaks karjuda: “*****, minge *****, te *****!”, aga sellest tuleb üle olla. Vaenlased ootavadki, et EKRE ja tema sõbrad endast välja läheksid.
Hoiduge sõimust ja roppustest, asendage see pigem iroonia, sarkasmi ja satiiriga. Ja hoidke silmad lahti – kui keegi kedagi ahju topib või üles poob, ei ole tema koht EKRE Sõprade Klubis, ilmselt on ta provokaator ja temast tuleb moderaatorile teada anda. See pole tsensuur – oma mõtteid saab edasi anda ka viisakalt, ükspuha, mis sees mässab! Vihapurskeid ootavadki vaenlased, keda Eesti eest seisval EKRE-l vähe pole!
Postimehele aga soovitaks kirjutada samasugune lugu näiteks Delfi venekeelsest keskkonnast, kus eestlasi täie mõnuga mõnitatakse. Või virginiawoolfidest, kelle keskkonnas oodatakse üle 50-aastaste kiiremat surma. Või on nemad “omad”, mida EKRE ei ole?