Pika staažiga üliõpilasliidrist Silver Kuusikust on tänaseks saanud Lõuna-Eesti üks aktiivsemaid rahvuskonservatiive, kes võitleb Eesti elu paremaks muutmise eest nii Tartu linnavolikogus kui ka ajakirjanduse veergudel.
Kuusik rääägib, et ainult EKRE annab usku ja lootust veel millegi muutmise võimalikkusesse.
Tartu mured on teile südamelähedased, kas olete ka ise Tartu poiss?
Ehkki olen elanud kogu elu Tartus, pean end siiski hinges maapoisiks. Vanaisa-vanaema pidasid sigu, lambaid, lehma, hobust. Nädalavahetused ja koolivaheajad kulusid ikka nende aitamisele. Nõnda said varakult selgeks kõik maatööd. Vanaisal traktorit polnud ning valdav osa põllutöödest tehti ära hobusega. Saatude vedamise ajal pidin hobuse pealt parme pajuokstega eemale peletama. Ka nõudis olukord lehmalüpsmise ja endale toidutegemise selgeks õppimist juba varases eas. Villid kätel olid igapäevased.
Kui kooliealiseks sirgusin, siis sündis vennaraas. Vanemad pidid toimetulekuks tööl käima ning pooleteise aastase venna eest hoolitsemine jäi sel ajal minu hooleks. Esimeses klassis ma eelnimetatud kohustuse tõttu ei käinud. Lugesin läbi kõik raamatud, mis lastetoas olid, täitsin ära need ülesandelehed, mis ema-isa andsid. Kuna ema töötas õpetajana, siis saan suurustamata öelda, et teises klassis olid mu teadmised eakaaslastega võrreldes kindlasti vähemalt samaväärsed.
Mul on ka vanem õde. Sedasi me viieliikmelises peres sirgusime. Töö sai lahutamatuks lapsepõlve osaks. Täna on nii vend kui ka õde arstid. Õde töötab ortotondina ning vennas kardioloogina.
Kelleks saada tahtsite ja millega lisaks poliitikale tegelete?
Ehkki mul oli kunagi unistus saada üleajateenijaks, tegi elu omad korrektuurid ning omandasin magistrikraadi Eesti Maaülikoolis tootmistehnika erialal. Astusin ka energeetika doktorantuuri, kuid õpingud jäid pooleli. Töötasin tehnilise hoolde insenerina nii kodumaises kui ka rahvusvahelises ettevõttes. Olen juhtinud kaks aastat AS-i Valga Vesi, neli aastat olin OÜ Stroman müügimees. Praegu on mul oma mikroettevõte, millega pakun haldus- ja nõustamisteenust korteriühistutele. Jõulude ajal tõmban selga punase kostüümi ning olen vähekindlustatud peredele Jõulumees.
Kuidas poliitikasse sattusite?
Poliitikasse sattusin pooljuhuslikult. Sõjaväes täitsin jaovanema abi kohuseid. Ülikoolis valisid kursavennad mind kursusevanemaks ning juba esimesel aastal sain Eesti Maaülikooli üliõpilasesinduse liikmeks ja järgmisel aastal selle juhiks. Olin üliõpilasesinduse juht viis aastat, teist nii pika staažiga üliõpilasliidrit ma ei teagi.
Toona olid üliõpilasesindused suhteliselt politiseeritud ning nii leidsin ma 2004. aastal tee Eesti Keskerakonda. Omandasin hindamatu kampaaniakogemuse, olin Tartu linnavolikogu liige ning ka Tartu abilinnapea kandidaat. Liikmelisus tolles organisatsioonis lõppes minu suure vastuseisu tõttu kooseluseadusele, mille tõttu mind erakonnast tagaselja välja arvati. Peale mõningaid poliitilisi eksirännakuid mõtlesin esialgu, et püüan poliitikast eemal olla ning elada nii-öelda tavainimese elu. Seda joont suutsin hoida kaks ja pool aastat.
Siis leidsite Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna?
Rahvuskonservatiivsus koos ühiskonna vajadusega selle järele kasvas üha jõudsamalt. Liberaalse ideoloogia surve ning mulle mõistmatud protsessid riigis tekitasid taas tahtmise proovida midagi muuta. EKRE andis usu ja lootuse, sest enam teisiti ei saanud! Astusime koos elukaaslasega EKRE liikmeks 2018. aasta sügisel.
Kuidas läheb EKRE-l Tartus?
Minu liitumise ajal oli EKRE-s umbes 1700 liiget vähem kui praegu. Ka Tartu linnas oli liikmeskond oluliselt väiksem. Usun, et need inimesed, kes siis tegutsesid, andsid oma parima. Ja meie peame proovima olla veelgi paremad.
2017. aasta kohalike omavalitsuste valimistel saavutas EKRE Tartus erakondadest neljanda koha, tulemuseks 4330 häält. 2021. aasta kohalikel valimistel saime teise koha ning meie meeskond kogus 6716 häält.
Meil on 49 liikmelises volikogus kaheksa saadikut. Nõnda oleme opositsiooni suurim jõud, juhime Tartu linnavolikogu revisjonikomisjoni, omame nii sotsiaalkomisjoni kui ka keskkonnakomisjoni aseesimehe kohta ning kokku on meil 16 alalise komisjoni liiget. Meie algatusel on ellu kutsutud ka ajutine põhimääruskomisjon, kus meile kuulub aseesimehe koht ning lisaks on veel üks liige.
Mis põhjustas ajutise põhimääruskomisjoni kokkukutsumise?
Põhjuseid on kaks: esiteks soovime Tartus seadustada ning viia linna põhimäärusega kooskõlla rahvaalgatuse võimaluse. Teiseks soovime, et sisekontroll muutuks Tartu linnavolikogu ees aruandekohuslaseks. Meie saadikud nii volikogus kui ka komisjonides on olnud väga aktiivsed linnale oluliste küsimuste aruteludel.
Oleme teinud arupärimisi ning esitanud otsedemokraatia suurendamiseks rahvaalgatuse eelnõu.
Linnaeelarvesse saime oma punktidest sisse raske puudega isikute hooldaja toetuse kahekordse tõusu, istepinkide paigutamise linnaruumi ning Tartu kodude tuleohutumaks muutmise.
Mida veel EKRE Tartu ringkonna tegevusest esile tõsta?
Eelmise aasta alguses käivitasime EKRE Tartu ringkonna oma ajalehe Kivisild, kuhu on kirjutanud artikleid ja arvamusi paljud meie liikmed. Eraldi tuleb lehe käivitamisel kiita Loone Otsa ja Jaak Valge panust. Ajaleht Kivisild jõudis 2021. aastal seitsmel korral 30 000 tartlase postkasti.
Mis on teie meelest praegu suurimad probleemid peale Ukraina sõda?
Olukorras, kus Eesti põhiseadus visati Euroopa Liitu astumisega sisuliselt sahtlipõhja ning asemele tulid eurodirektiivid ja -määrused, kus Eesti kroon asendati euroga, kus Eesti pere asendatakse moodsa europere mudeliga, kus sinimustvalge asemel peab lehvima vikerkaarelipp, on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond rahvuslastele küllap ainsaks lootuseks. Tõsiasi, et liikmeskond väheneb kõikides teistes parlamendierakondades peale EKRE ning et valimisaktiivsus on madal, näitab, et Eesti riik liigub kodanikule mitte sobivas suunas.
Rasketel aegadel on igale inimesele tähtsaimaks tugisambaks tema perekond. Just tugev perekond ning väärtuspõhised tõekspidamised on need, mis tekitavad tugeva kogukonna ja vastupidava riigi. Tugevast perekonnast pärit laps ei hakka kunagi õõnestama oma riigi alustalasid liberaalse ideoloogia najal. Covidi esimese laine puhul oli positiivne see, et paljud perekonnad said taas kokku. Teisel pool lahte töötanud pereisad istusid taas ühise söögilaua taha siin elava naise ja lastega. See tekitas korraks lootuse, et riik liigub taas õiges suunas. Paljud perekonnad said taas kokku. Paljudel lastel oli jälle isa.
Kuidas juhtida Eesti elu õigesse suunda?
Olen selles mõttes pessimist, et ei usu ühiskonna isetervenemise võimesse. Vaja on võimsamaid tegureid, mis aitavad inimkonnal õiged väärtused taas üles leida. Mul on hea meel näha, et sõja taustal on vähemalt mõneks ajaks vajunud tagaplaanile homoideoloogia ning ühiskond näitab oma hoolivust. Loomulikult ei saa ega tohi sedalaadi hoolivus hakata kahjustama põliselanike huve. Arvude ja faktidega keerutamine ei tõsta kuidagi kodanike usaldust oma riigi vastu.