Tartu lähedale kavandatud tselluloositehas on jätkuvalt nagu kuum kartul, mida loobitakse mitmete osapoolte vahel.
Tööstuse vajadust vaidlustamata peab nentima, et kõik selle ümber toimuv läheb aina segasemaks ja toob tõenäoliselt kaasa olukorra, kus umbusk kasvab sedavõrd suureks, et lõpuks ei soovi kahtluste tõttu miljardiinvesteeringut oma maadele enam ükski omavalitsus ega selle rahvas.
“Puidurafineerimistehast plaaniv Est-For Invest avaldas esmakordselt, et nemad näeksid tehase asukohana metsa Tabivere lähedal, Emajõest 9 ja Tartu kesklinnast 21 kilomeetri kaugusel. Est-For Investi juhatuse liige Margus Kohava sõnul pole nemad kunagi soovinud tehast püsti panna Vorbusele, mis seni ajakirjandusest tehase võimaliku asukohana kõige enam läbi on käinud,” kirjutab Postimees.
Selline teade on tõesti uudispomm, sest pärast pikki piikidemurdmisi teatavad investorid, et polegi kunagi tehast Vorbusele tahtnudki! Pole siis ime, et Tartu linnapea Urmas Klaas nimetas selle sõnumi kohe nahaalseks PR-trikiks. “Kõik probleemid, mis teadlased on väga selgelt sõnastanud, võimalikud riskid Emajõele ja Peipsile järvele ning välisõhu kvaliteedile – need ei kao sellega kusagile, kui tehas üritatakse kümme kilomeetrit eemale metsa ära peita,” põrutab ta.
Ka Tartu vallavanem Jarno Laur ei näe sisulist vahet, kas tehas oleks Vorbuse või Tabivere kandis – Emajõega seotud keskkonnariskid on mõlema puhul samad, ning ta eeldab, et investorite puhul on välja pakutud hädavariant.
Est-For Invest tegelased võiksid rohkem mõelda sellele, mis sõnumeid nad saadavad täna ja mida kavatsevad öelda homme — praegu tundub, et nad muudavad oma seisukohti liiga sageli ja äratavad liiga palju kahtlusi, et inimesed võiksid nende plaanide osas maha rahuneda. Või on neil mingi kindlus olemas, et nad oma tehase ikka püsti panna saavad?
Muidugi võtab ERR-is sel teemal sõna Reformierakonna esimees Kaja Kallas, kes ütleb Tartu lähistele plaanitava tselluloositehase teemat kommenteerides, et puitu väärindavaid tehaseid oleks Eestisse vaja. Tema hinnangul lollitab valitsus oma segaste seisukohtadega tselluloositehase teemal ettevõtjaid ja kui poolel teel planeeringu reegleid muudetakse, on selle mõju ka majanduskeskkonnale.
Kaja Kallase seisukohad ei vääriks üldse käsitlemist, sest tema kompetents sellises majandusküsimuses on kaheldav ja sellise arvamusavalduse taga on pigem tema pilti toomine enne valimisi — ei saa ju “tulevane peaminister” nii olulises asjas vait olla! Reformierakonna juures tasuks pigem silmas pidada sotsiaalmeedias levinud hoiatust, mis soovitab jälgida tehase aktiivseid toetajaid, sest suured erakonnad on enne valimisi rahaliselt miinustes ja vaevalt, et miljardiinvestoritel see teadmata on. Sõbralik annetus juba järgmise aasta märtsist arvatavalt võimule tulevale erakonnale oleks ju kasulik mõlemale poolele, sest põhiotsuseid saab ka tulevikku lükata.
Kogu loo juures torkabki silma see, kui palju on selles vassimist, erinevaid seisukohti, lubadusi ja nende tagasivõtmist ning palju muudki. Ilmselt on sogases vees lihtsam kala püüda. EKRE seisukoht on see, et oma tööstust on Eestile vaja, kuid loeb rahva arvamus — kui Tartumaa rahvas on öelnud “ei”, siis see on esmatähtis ja tehast sinna teha ei tohi!