Avatud Eesti Fondi juhi Mall Hellami juttu Postimehes poleks ehk vajagi enam võimendada, kui selles ei peituks olulisi momente, millest tema küll ei räägi.
Asi on toimuva taustas. Fakt on see, et liberaalse demokraatia aeg hakkab otsa saama. Õigemini, selle värdsünnitise aeg, milleks neomarksistid on klassikalise liberaaldemokraatia muutnud.
Bastille`d rünnates ei võideldud meeste õiguse eest teist meest trukkida või õiguse eest kujutleda, et sa oled vastassugupool. Seal sõditi lihtsalt õiguse eest elada inimväärset elu, säilitades inimõiguste kõrval ka kohustused ühiskonna ees. Tänane pseudoliberaalne demokraatia on pühendunud õigusele olla pervert ja see renegaatlus ongi ta hävitanud.
Mall Hellam sõimab Viktor Orbanit ajakirjandus- ja muude vabaduste piiramise eest. Jah, ilmselt ongi Ungari peaminister seda teinud, aga vaid selleks, et multikultinähvitsad tal pidevalt klähvides jala otsas ei ripuks, vaid laseks tal teha seda, milleks valijad talle mandaadi andsid.
USA pealt on näha, kuidas endise režiimi lõa otsa jäänud meedia ja osa riigiaparaadist ei lase presidendil teha seda, mida ta valijatele lubas. Varem või hiljem tuleb nende ketti lühemaks teha, sest alternatiiv on oma võitlustest ja lubaduste täitmisest üldse loobuda.
Mall Hellami süüdistuste paradoks seisneb selles, et Lääne-Euroopas käib vihakõne, islamofoobia, antisemitismi ja muude nähtuste vastase võitluse sildi all täielik konstruktiivse kriitika summutamine, millega kaasnevad repressioonid “eksinute” vastu. Läänes suukorvistatakse iga arvamus, mis on võimu arvates vale – sa ei pea islamofoobi nime saamiseks isegi mitte midagi islami vastu ütlema, piisab, kui kutsud kristlust kaitsma.
Lääne-Euroopa muutub kiiresti totalitaarseks ja sedavõrd hästi varjatult, et inimesed lähevad kaasa ja arvavadki, et see on õige, sest kedagi miski ju solvas. See on totalitarismi hiigelvõit – inimesed arvavad ise, et peabki neilt vaba mõttevahetuse õiguse ära võtma.
Vasakliberaal Hellam ei taha muidugi seda isegi mitte märgata, et ka rändepaktis on nõue, et migratsioonist räägitaks ainult head, ja et teistmoodi talitajatelt võtaks riigid kõik toetused ära. Asi on viidud tasemele, kus ei tohi enam isegi kahelda, kas migratsioon ikka on hea. Hellam esindabki totalitaarset mõtlemist, kus “meie teeme head”, kõik teised halba.
Lääne-Euroopas toimub praegu kiire sõnavabaduse piiramine, sest tulemas on Euroopa Parlamendi valimised, mille eel tahavad liberaalsuse kaaperdanud neomarksistid konservatiivsed, parempoolsed, rahvuslikud ja immigratsioonivastased jõud ära kohitseda. Neile peab jõuliselt vastu hakkama, mõtlemata liberaalse demokraatia hukkumisele – see on nagunii neomarksistliku deemoniga seestunud.
Kogu maailmas toimub kiire ja äge polariseerumine. Seetõttu on ka meie “eliidi” ehk Kaljulaidi, Ratase ja teiste jutud mingist sidususest ilmselge tühi loba. Maailmavaatelised erinevused kasvavad kiiresti, Eestis just neomarksismi edasi kandvate sotside ja rahvuskonservatiivsust esindava EKRE vahel. Ja just sotsid olid need, kes algatasid 26. novembril vägivallaga.
Vägivald kumab eredalt juba nii marufeministide, LGBT, sotside kui kõigi teiste “euroopalike väärtuste” kandjate tegevusest – nad vajavad konflikti. Jälgige Lääne-Euroopas toimuvaid sündmusi, kus parempoolsete rongkäikude vastu tulevad välja vasakpoolsed – politseinike tõkestavas spaleeris on korravalvurid alati näoga vasakpoolsete poole, sest oht lähtub sealt.
Aga naastes polariseerumise juurde – see toimub kogu maailmas ja sageli purustavalt, 50.50 suhtes. USA-s äratas Trump üles tohutu maa-ala Kesk-Läänes multikultuursete ida- ja lääneranniku vahel, ja liberaalsete demokraatide nördimus võimust ilma jäämise üle on viinud maa 1861. aasta seisu.
Brexit on tegelikult samuti sisuliselt 50:50 seisuga olukord, kus põlisbritid tahavad olla oma maa peremehed, mida see neile ka ei maksaks; immigranditaustaga kodanikud ja globalismimeelsed britid aga himustavad avatust kogu maailmale, sest see lisaks veelgi võõraid.
Täielik ühiskonna lõhestumine on toimunud Prantsusmaal, kus ühel pool on globalistlik ja impeeriumimeelne president Macron, vastas aga kollaste vestide rahvavastupanu. Polariseerunud on isegi Türgi, kus Erdogan sai presidendireferendumil vaid 52% türklaste toetusest – järelikult on Gülen sama tugev. Türgis aga lõpeb vastasseis kohe kindlasti diktatuurivastaste kotti ajamisega.
Liberaalne demokraatia Lääne-Euroopas saab hukka juba sellepärast, et ta lömitab oma surmavaenlaste, eriti islami ees, kelle väärtused on neile risti vastukäivad. Selle asemel noritakse tüli konservatiividega, kes peaks ju siiski lääneliku demokraatia ja kristliku maailmapildi hoidmisel liitlane olema. Aga liberalismi tagant paistavad ju neomarksismi kiskjakõrvad…
Naastes lõpuks Hellami ja Ungari juurde, peab tõdema, et see maailm, mida esindab Hellam, pole ammugi enam demokraatlik ja ta kasutab kogu maailmas täpselt seda meetodit, milles Sorose fondi juht Orbanit süüdistab. Mis aga puutub kogu selle vasakpoolse käratsejate, süüdistajate ja verd nõudjate kampa, kelle “ahistamist” Ungaris Hellam näeb, siis – marutõbised koerad tulebki ketti panna, demokraatiaga pole seal mingit pistmist.