23.04.2020
Eesti Ekspress
Saates “Olukorrast ajakirjanduses” väitis Rein Lang, et “valitsusel on arusaam, et meie maksame ja teie laulate meie laulu”. Tegelikult ei oota valitsus meedialt mitte kriitika, vaid pahatahtliku kallutatuse lõpetamist.
Lang küsis, et mis on pressivabaduse hind: kui palju valitsus peaks raha välja käima, et saada nii-öelda oma PR-osakond. “Kui palju peab ajakirjandus loovutama oma vabadust selle vastu?” Aga miks peab loovutama vabadust – loovutagu vasakliberaalne ajakirjandus oma pahatahtlikkuse ja kõmujanu.
Reformierakondliku taustaga Lang on meelestatusega, mis ei lasegi tal teistmoodi asjadest aru saada – eks RE aegadel ongi ajakirjandus nende ruuporiks olnud, mis annab eriti ERR-is tagantjärele tunda. Näiteks reporterite meelestatusest äärmusest äärmuseni, kui vastas istuvad kas Kaja Kallas või Mart Helme.
Miks tõstavad langi-sugused üldse küsimuse nii, et rahastamine käib “kurgid sulle, raha mulle” põhimõttel? Kriis on laialdane, raha vähe, ja valik võib tulla sellel tasemel, et kes vajab ellujäämist ning kelle kadumine pole valus.
Tegelikult ei ole valitsuserakonnad, eriti EKRE, tõrksad vasakliberaalsele ajakirjandusele raha andma mitte konstruktiivse kriitika, vaid pikki aegu kestnud pahatahtlikkuse pärast, mis ei näi eriti lõppevat ega sunni ka lahmijate toetamist tõsiselt võtma.
Kui võimule tuli uus, rahvuskonservatiivide osalusega valitsus, siis suunas tema suhtes vaenulik massimeedia Jüri Ratase kabineti pihta lammutava tule. EKRE ministrite vastu korraldati lausa nõiajaht, kui näiteks Marti Kuusiku juhtumi puhul tegid erinevad väljaanded ühisdessandi Rakverre või Mart Järviku puhul otsiti välja asjaosaliste ühine algkooliminevik.
Rääkimata tibireporterist, kes sai vanalinnas kätte kaks joodikut ja alustas reportaaži sõnadega: “Noh, poisid, jäite tõrvikurongkäigust maha?” Selliseid otseseid vaenuavaldusi, millel ei tohiks olla mingit põhjendust ja milles pole grammigi kvaliteetajakirjandust, on massimeedias olnud sadu. Tegu on otsese pahatahtliku meelestatusega, et see valitsus pole “oma”.
Kui valitsus suhtub leigelt meedia rahaküsimisse, siis ei ole see mitte surve, et hakataks laulma tema laulu, vaid otsus, et senine kraaksumine laksutamise sildi all pole rahastamist ja kraaksuja toitmist väärt. Meedia peaks edaspidi lihtsalt pühenduma konstruktiivsele kriitikale, mitte halvustamisele ja mõnitamisele, siis saab ta tuge ja mõistmist mistahes valitsuselt.