30.01.2020
Britid nõuavad oma maad tagasi.
Euroopa Liidust lahkumine võib küll tunduda hirmus, kuid see on Ühendkuningriigi jaoks ainus võimalus säilitada oma demokraatlik ja liberaalne rahvusriik, kirjutab The Telegraphi kolumnist ja majandusanalüütik Ambrose Evans-Pritchard.
Viimastel päevadel on taas avaldatud Brexiti osas ohtralt arvamusi, mis on jaganud rahva (jälle) kahte vaenulikku leeri: EL-i pooldajad on endiselt vihased ja lausa leinas, samas kui Brüsseli vastased triumfeerivad. Aga kuidas on lugu inimestega, kelle emotsioonid nii võimsalt üle ei kee ja kes nii mitmelgi juhul toetavad Euroopa Liitu kui rahvusriikide liitu? Sest eks paljudele meist meeldib ju võimalus elada ja töötada vabalt igal pool EL-is. Samuti on Brüssel teinud head tööd lennureiside odavamaks muutmise ja mobiilside roaminguhindade alandamisega.
Kuid see on vaid asja üks külg. On äärmiselt ärritav, et Briti establishment ühes mõjukate äriringkondade, akadeemikute armee ja peavoolumeediaga taandab Brexiti ennekõike ainult kaubandusega seotud teemadele. Aga Brexiti puhul ei ole kaubandus, ega ka tollireeglid, sugugi nii tähtsad, nagu meile kogu aeg räägitakse.
Tegemist ei ole küll ebaoluliste teemadega, kuid need on igal juhul teisejärgulised. Sest võtmeküsimuseks on – kes juhib seda riiki? Kas britid tahavad, et Ühendkuningriik oleks iseseisev demokraatia omaenda kohtuvõimu all või eelistavad nad kõrgemat riikideülest režiimi, mis kaaperdab üha rohkem võimu – suutmata samal ajal seda võimu kompetentselt teostada?
Brüsseli upsaka hübriidvõimu eemaldamiseks puudub igasugune mehhanism, ehkki me näeme, et tegemist on ühe suure eksitusega. Meenutame kasvõi seda, kuidas pool Euroopat lükati 2010-2015 sunniviisiliselt võladeflatsioonispiraali ja seda tehti sada aastat tagasi ümber lükatud majandusdoktriinidele toetudes.
Või näiteks – kuidas vabaneda ebaõiglaselt käituvast Euroopa Ülemkogust? Kas ülemkogu on võimalik ametist tagandada? Ei, see võimalus puudub. Ning Euroopa Komisjoni funktsionäärid võivad ju olla andekad ja töökad, kuid nad ei ole lihtsalt ametnikud.
Neil on õigus korraldada politseireide, neil on võimalus määrata trahve. Neil on kohtule sarnanevad õigused ja nad saavad teha seadusandlikke algatusi. Nad sarnanevad pigem Rooma kuuriale. Suurbritannia poliitikas ei ole reformatsioonist saadik midagi seesugust eksisteerinud. Kuidas on valijal võimalik võtta taolist tsesaropapistlikku struktuuri arvesse? Neil ei olegi. Ja just see ongi Brexiti peamine põhjus.
Väga paljud leiavad, et Ühendkuningriik liberaalse rahvusriigina, mille aluseks on Inglise õiguste deklaratsiooni „Bill of Rights“ väärtused ning esimene inimese ja kodanikuõiguste deklaratsioon, on olnud äärmiselt edukas. Nende inimeste arvates on tegemist ainsa autentse demokraatiaga, edukaima moraalse progressiga, mida maailm on seni näinud. Nende inimeste arvates on rahvusriigi õõnestamise süstemaatilised katsed ja kahe maailmasõja puhkemise panemine rahvusriikide arvele ajalooline mustkunst, vale, mida on söödetud Euroopa koolides sisse mitmele põlvkonnale ning tehtud süstemaatilist ajupesu.
Professor Gil Delannoi Pariisi Poliitikauuringute Instituudist väidab, et EL on omandamas impeeriumi mõõtmeid, sellest on kujunemas veidi pehmem variant Saksa-Rooma riigist. Delannoi lisab veel, et pehmed impeeriumid püsivad pehmetena vaid niikaua, kuni neile ei osutata vastupanu. Kreeka ja Itaalia tagandatud peaministrid said impeeriumi kätt tunda eurokriisi päevil. Kui kaalul oli euro ellujäämine, reageeris impeerium ning asendas muutliku meelega juhid EL-ile usaldusväärsete aparatšikutega.
On lepitamatu tõsiasi, et mitte ükski impeerium ei ole mitte kunagi olnud demokraatlik, isegi siis mitte, kui impeeriumi n-ö emariik oma siseasjades on demokraatlik. Seega – mida siis teha, kui tekib tunne, et EL on väga põhimõttelises ja ohtlikus põhiseaduslikus vastuolus sinu kodumaa ja rahvusriigiga, et EL imeb endasse sinu riigi institutsioonide elujõudu? Sel juhul hääletad sa Brexiti või Frexiti poolt – kui selleks üldse võimalus antakse – kurva teadmisega, et ees seisab piinarikas katsumus ja et see tähendab vastuollu minemist teiste Euroopa rahvastega, kellest sa lugu pead.
Meile on räägitud, et EL on õppinud vigadest ja peatanud võimukaaperdamise. Tulemas on järjekordne Euroopa tuleviku konverents, šõu näitamaks EL-i kodanikele, et nende hääl loeb. Samal ajal on Euroopa Parlament valinud tegutsema integratsiooni peaarhitekti Guy Verhofstadti ja juba räägitakse igal pool ühisest maksu- ja välispoliitikast.
Lisaks ei ole Euroopa Liidul võimalik minna laiali niikaua, kuni eksisteerib euro. Rahaliidu loogika on fiskaalliit ja see on tee ühtse superriigi suunas. Teisiti ei ole võimalik muuta eurot edukaks, selle eest hoiatasid Saksa professorid juba 25 aastat tagasi.
Jääb vaid üle loota, et päästes oma demokraatlikku rahvusriiki aeglasest lämbumisest, liigub Ühendkuningriik ühtlasi eemale anoomiast ja ohtlikest poliitilistest otsustest. Kui kära vaibub, näeb kogu maailm, et Ühendkuningriik on seesama tolerantne, vabameelne riik, mis tegutseb õigusriigina nende samade seaduste järgi, nagu ta on seda teinud 300 aastat ning maailmal ei jää üle muud, kui imestada, kuidas küll võidi Brexiti osas nii rängalt eksida.
Liberaalne intelligents peaks tundma muret hoopis Euroopa pärast. Euroopa Liit on võtnud oma liikmesriikidelt sisuliselt ära igasuguse poliitilise hingamisruumi, mis viib aga paratamatult selleni, et valijad astuvad globalistliku kultuurinihilismi vastu üha enam välja. Britid ei pea vabandama Brexiti pärast ega oma iseseisva demokraatliku riigi taastamise pärast, olgugi, et tegemist ei ole meeldiva ülesandega. Ja kurb tõsiasi on see, et selle kahetsusväärse sammuni ajas meid Euroopa karmikäeline ideoloogiline eliit.
Allikas: The Telegraph