Terasemad inimesed on ammu aru saanud, et nn “küsitlused” on üks osa valimispettusest. Reitingud tõusevad ja vajuvad ilma seoseta reaalse eluga. Küll aga on tõusud ja kukkumised kenasti sobitatud järgmiste valimiste tulemustega.
Küsitluse korraldaja on see, kes valib need, kellelt küsida.
Reeglina on neil inimeste meelsus eelnevalt teada. Kui keegi siiski üritab ebasobiva erakonna poolt hääletada, siis talle teatatakse, et “kvoot on täis”. Ju räägivad õigust, ju siis ongi sellele erakonnale lubatav kvoot täis. Toetagu järgmine kord õigesti, näiteks Reformierakonda või või mõnd teist ühendpartei osakonda.
Küsitlusfirmad võivad nüüd öelda, et see on laim, nemad mõõdavad ülimalt ausasti. Aga siis palun, tõestagu, et on nii. Avaldagu täpsed reeglid, mille alusel vastajaid valitakse. Tehku oma süsteemid korda nii, et “kvoot täis” teade ei tekiks peale erakonna nimetamist, vaid loogilisemas etapis, näiteks elukoha, soo või hariduse mainimisel. Kusjuures, tõenäoliselt on need andmed küsitlusfirmal juba olemas.
Nii et tõestagu ära, et tegemist on ausa teaduse, mitte valimiste mõjutamisega.
Just selle tõttu on osades, arukamates riikides populaarsusküsitlused enne valimisi keelatud. Aga loomulikult mitte Eestis. Kuigi keegi ei vaevu isegi teesklema, et meie valimiste aususega on asjad halvasti, jätkatakse tragikomöödia etendamist.
Miks? Sest osalistel on hirmus palju kaotada.
Aga kuni nemad võidavad, kaotab rahvas hirmus palju. Pole võimatu, et kaotatakse kõik.
Karl Olaf Rääk