15. aastat tagasi pärast rahutusi viidi ära punamonument Tallinnas Tõnismäel. Täpselt kell 4.30 kukkus Aljoša, mäletab tollane Kaitseväe logistikakeskuse ülem Rudolf Jeeser, kes on nüüd Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna piirkondade koordinaator.
„See ettevõtmine ei unune iial ja saab kindlasti minu mälestusteraamatus täiesti oma peatüki,“ muigab Jeeser. „Olin osaline ja nägin oma silmaga kuidas Aljoša kukkus oma postamendilt. Samuti olin tihedalt seotud järgmistel päevadel selle kuju transpordi ja peitmisega.“
Ta lisas, et vaadates eelmisel nädalal saadet “Otse Eloga”, mis rääkis kui edukad ning tublid olid valitsus ja politsei, siis tegelikkus oli hoopis midagi muud. Valitses meeletu segadus ja peataolek. Samuti oli saates päris palju faktivigu.
„Valitses täielik kaos, kuigi tollasest peaministrist Andrus Ansipist püüti siis kangelast teha,“ märkis Jeeser, kes oli see mees, kes organiseeris öösel treileri Sakala keskuse juurde, võttis peale ekskavaatori, mis viis selle Tõnismäele, misjärel viidi punasõduri kultuslik kuju selle väeosa territooriumile, mille ülem ta tol ajal oli ehk Kaitseväe logistikakeskusesse Suur-Sõjamäel.
Jeeser meenutas, et kuju taheti alguses tõsta peast, aga siis kardeti, et pea tuleb otsast ära, edasi pandi köied jalgade vahele, kuid siis kaotas kuju tasakaalu ning Aljoša prantsatas näoli mudasse.
Lõpuks saadi see seest tühi üle tonni kaaluv moodustis siiski treilerile, laotati koormakate peale ja viidi logistikakeskuse territooriumile, see seisis seal paar päeva ja viidi edasi Ämarisse merekonteinerisse peitu ning enne 9. maid pandi ta üles Kaitseväe kalmistule Filtri tee ääres.
15. aasta taguste rahutuste ajendiks olid 26. aprillil Tõnismäe haljasalal pronkssõduri juures tehtud ettevalmistused sinna 1945. aastal maetud punaarmeelaste säilmete arheoloogilise väljakaevamise ja identifitseerimise alustamiseks. Säilmete väljakaevamine ja identifitseerimine pidi algama 27. aprilli kell 10, kuid lükati rahutuste tõttu edasi.
Üks rahutuste korraldajaist Dmitri Linter kuulutas Venemaa telekanalile 26. aprilli hommikul, veel enne aprillirahutusi, et Eesti seisab kodusõja lävel, ja andis mõista, et paari päeva pärast näeb maailm hoopis teistsugust Eestit teiste valitsejatega.
Tänavarahutustel osalenutest oli kolmandik Eesti kodanikud, ülejäänud ilma kodakondsuseta ja Venemaa kodakondsusega inimesed. Enne rahutusi kasvas hüppeliselt Venemaalt Eestisse saabunute arv, rahutuste ajal ei lastud riiki Venemaalt bussidega tulevaid aktiviste.
Pronksiöö korraldajate üle peetud kohtuprotsessil selgus, et aktsiooni oli hakatud ette valmistama vähemalt aasta varem, toetust saadi Venemaa Riigiduuma mõnedelt liikmetelt, kavas oli jõulise aktsiooni läbiviimine ja selle näitamine rahvusvahelistes teleuudistes.
Vastu korraldajate ootusi näitasid rahvusvahelised teleuudised hoopis käest läinud jõukude vägivallatsemist Tallinna tänavail: kioskite purustamist ja paljaksröövimist, akende lõhkumist jne.